pühapäev, mai 13, 2012

esimene emadepäev

(sissejuhatav õhkamine)
Täna on siis ajaloo esimene päev, kus ka mina võin täieõiguslikult emadepäeva tähistada päevakangelase rollis.
Tõruke on alles väike ja veel pannkooke voodisse* ei too, aga peotäie lilli suudab küll oma emale tuua. Nurmenukke. Imearmas.
(vaheõhkamine)
Ma ükspäev siin mõtlesin, et veider asi see emadus. Enne last ei kujuta üldse ette, mis juhtub ja miskipärast on tunne, et kui see laps peaks tulema, siis minus midagi totaalselt muutub ja minust saab EMA. Aga tegelikkuses ei toimu sellist täielikku karakterimuutust. Tõruke on meiega olnud nüüd juba üle poole aasta ja see tundub algusest peale kuidagi loomulik. Otse loomulikult on elukorraldus oluliselt muutunud, aga seda sisemist 180 kraadist pööret, mida ma justkui ootasin ei ole toimunud. Olen endiselt ikka see sama kes enne. Selle väikese vahega, et mul on nüüd laps. Ja just nii see olema peabki.
Või tundub see ainult mulle nii ja kõrvaltvaatajad näevad juba kaugelt, et rinnapiim on pähe löönud ja sellest tüdrukust enam asja ei saa? Näe blogiski enam midagi muud ei kirjuta kui ainult titelappidest.
Aga ikkagi. Mul on hea meel, et mul Tõruke olemas on ja ma loodan, et ta võib minu üle ka vahel pisut rõõmu tunda (kui mitte muidu, siis vähemalt söögiaegadelgi).
(väljajuhatav õhkamine)

*Mul on alati olnud ettekujutus, et ideaalne emadepäev on selline, et hommikul tuuakse pannkoogid ja kakao voodisse ja siis lapsed koristavad ja kraamivad terve elamise ära ja poputavad ema nii mis jaksavad, toovad lilli ja kaarte ja šokolaadi ning emal ei jää muud üle kui jalad seinale visata ja õhata, et küll mul on alles toredad lapsed. Miskipärast on mul kuri kahtlus, et see kujutelm on pisut nagu ulme žanrist.

1 kommentaar:

Laps Eestis ütles ...

:-)
Ma arvasin tükk aega, et mind pole minu lapsed üldse muutnud. Et ma olin lapsi saades juba nii suur ja tähtis ja väljakujunenud isiksus, et no enam pole vaja midagi muuta või nii (väike eneseiroonia).
Aga tükk aega hiljem sain aru, et ikka teine inimene olen ja teisemaks lähen. Ja mulle meeldib see teine inimene rohkem. Need on üsna peened asjakesed, n-ö see kruvi, mis teisi kinni hoiab.

Armastust ja rõõmu ja rahu!