Üldiselt tuleb öelda, et ma saan iseendaga suhteliselt hästi läbi. Ei riidle väga palju ja olen rahul sellega kes ma olen. Siiski aegajalt tuleb ette ka päevi kus ma kuidagi ei taha oma olemusega leppida. Need on sellised maailmaparanduslikud päevad, kus ma tunnen, et tahaks olla parem. "Veel parem?" küsite imestunult. Jah, kujutage ette, veel parem. Ja see ei tohiks ju niiväga raske olla arvestades milline õel, paha, isekas ja kade jonnipunn ma tegelikult olen. Endal on ka häbi.
Eile oli üks selline päev, kus mind piinas viimasel ajal kogunenud kuri kahtlus, et paar asja siin ilmas pole just täpselt nii nagu mulle meelepärane oleks. Ja vot see kahtlus ei andnud kuidagi asu. Koledad mõtted muudkui keerlesid ja keerlesid mu peas ja ausõna, mulle ei meeldinud ükski neist õelatest, pahadest, isekatest, kadedatest ja jonnakatest mõtetest, aga lahti ma ka neist ei lasknud. Ja isegi kui lasin, siis tulid nad riburadapidi tagasi. Praegugi kipuvad need rahutukstegevad masendusmõtterojud muudkui pähe trügima.
Ei see ei meeldi mulle...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar