neljapäev, mai 19, 2005

Kas see on lõpp?**

Teate, ma pole veel päris mõistust kaotanud. Aga palju puudu pole.
Võite isegi arvata, mis on selle põhjuseks. Aga ma olen veel optimistlik. Ma lihtsalt ei tohi ühtki mure/masenduse/nukrusemõtet endale pähe lasta, sest selle optimismilainel võin ma vabalt lõpuni purjetada, aga kui see tuul otsa saab ja ma polegi veel sadamas, siis...no siis on hobulaiused käes. Aga miks ma ometi nii viimase hetke peale kõik oma töö olen jätnud? Aga loomulikult selle pärast, et mis oleks ülikool ilma viimasel päeaval/öösel üliinimlike pingutuste najal valmiskirjutatud lõputööta? See oleks umbes sama mis õhtul välja mõelda, mis järgmisel päeval selga panna või visata kulli kirja teadmisega, et tuleb kiri. Väike hasart, pisike üllatus, tilluke riskimoment peab ka ikka mängus olema. Nii on huvitavam.

Mitte, et mul siin muidu vähe huvitavaid asju juhtuks. Eile näiteks oli huvitav püha löputöömaaeg koos kirjutajatega. See oli tõsiselt positiivne üritus.
Need mittelõputöötajad ei saa aru, miks me kogu aeg ainult lõputööst räägime. Nagu maailmas muud enam polekski. Uskuge mind, ei ole jah. Kas sa usud elusse peale lõputööd?

Aga no need lebotajad on õnneks sellised mõistvad ja abivalmis tegelased. Nad mõistavad, kui sa ütled, et sul pole lõputamisega seoses aega isegi koristada ja pakuvad end lahkelt appi. Nii juhtuski, et ms Muscle ja mr Propper tulid ja koristasid me korteri ära. Tõesti, siin pole ammu nii puhas ja korras olnud - kõik kirsišokolaadiveinikastmeplekid on kadunud. Aitäh! Tänu teie lahkele abile olen jälle hoidnud kokku hunniku väärtuslikku aega.

Teate, mida kõike märkab lõputöö kirjutamise käigus? nt seda, et puud on lehte läinud. Raudtee peaaegu, et enam ei paistagi välja. Meie pisikesed naabrid - Morrigan ja Corbie - ei paista lehtede vahelt peaaegu et enam väljagi. Aga seeeest avastasin ma Ülikooli peahoone keemiahoonepoolsema tiiva tagant poolt kaheksanda korstna kõrvalt veel ühe linnu, kes istub pesal. See on kajakas! Teate, ma pole iial näinud, et kajakas pesa katusele teeks. Aga juhendaja seletas ära, et eelmisel aastal oli seal varese pesa olnud. Ilmselt on kajakas hõivanud selle. Aga ikkagi on harjumatu näha kajakapesa katusel, korstna kõrval. Muide selle kajaka nimi on Mendelejev. Arvake ise ära, millise Tallinna kilupäevapühaku pärast.

Mida siis veel? Ahjaa, ma sain teada, et kui maailm oleks hele, siis oleksin mina tumedam pool, kui maailm oleks tume, oleksin heledam pool, kui maailm oleks kirju, oleks ta teatud kaugusest vaadatuna ühevärviline ja mina oleksid see ühevärviline laik, mis eemalt paistaks teist värvi täpina muidu ühevärvilisel kangal.
Hmm, mida sellest järeldada? Minu puzzleteooria kohaselt olen lihtsalt puzzle tükk, mis on valesse puzzle karpi sattunud ja ei sobi kuidagi üldpilti. Ma kunagi, kui lõputöö on tehtud, mõtlen sel teemal veidike edasi. Aga jah, tõsi ta on, hirmus raske on sobida siia maailma. Aga ma annan endast parima :D

Mina ei pruugi sobida siia, aga minu juurde ei sobi kuidagi see müsteeriline (nii armas sõna) haigus, mis mind piinab*. Proovi sa lõputöötada, kui ainus asi, mida sa tegelikult teha tahaks on end kerra tõmmata ja hästi vaikselt voodis lebada ja unustada kõik. Aga ma olen tegelikult tugev ja näitan igatsugu müsteerilistele nähtustele, kellega neli tegelikult tegu on! Haa, närigu muru või lakkugu panni, kumba aga ise soovivad! Haa!


* jah olen konsulteerinud arstiga, see ei osanud muud midagi öelda, kui et veel ma ei sure ja kui ka suren, siis mingil müsteerilisel põhjusel.
**See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle jama pärast ei lõpe veel meie püha üritus. Aidaku meid jumal!

1 kommentaar:

lumeuss ütles ...

pole su plogi küll läbi lugenud, kuid nägin seda lauset, kus on kirjas, see mida ma isegi täna avastasin:)
puud on lehes ja päike paistab:)
lihtsalt siiani pole olnud aega neile mahti vaadata...