kolmapäev, oktoober 28, 2009

Need vanad armastuskirjad...

Seoses õe ja murdjalapsukese sissekolimisega tõsteti mind minu lapsepõlvekodust lõplikult välja. Öeldi, et kui sa oma kola siit minema ei vii, siis paneme selle põlema. Ma otsustasin päästa mis päästa annab ja nii sõitsingi ükspäev veomilliga ukse ette ja ladusin auto kaste ja kotte täis.
Suurema osa minu maisest varandusest moodustasid vanad kirjad ja päevikud.
Te ei kujuta ette, milline grafomaan ma ikka olen olnud. Päevikuid olen pidanud alates 14. eluaastast. Viimased kaks aastat on olnud sellised väheproduktiivsed, aga enne seda sai ikka ohtralt kirjutatud. Ei, ma pole oma grafomaanlust kaotanud ja selge näide sellest on seesama blogi siin (pea viis aastat katkematut hülgemöla ja kirjanduslikke liialdusi). Lihtsalt pisut muutunud on mukirjastiil. Minu päevikud on stiilis ise kirjutan ise loen. Blogi on sisuliselt kogu maailmale (õnneks suurem osa maailmast ei saa sõnagi aru mis siin kirjas on ja veel suuremal osal maailmast pole sooja ega külma minu kirjutamistest). Loomulikult on mul päevik veel kasutusel ja kui väga on vaja midagi hingelt ära saada, siis ma selle ka kirja panen.
Lisaks päevikutele tõin ära ka kastitäie vanu kirju, mida ma olen nüüd pahteldamise vahepeale vahelduva eduga lugenud. Mul on läbi aegade olnud päris suurel hulgal kirjasõpru üle kogu laia maailma. Neid kirju on praegu päris naljakas lugeda. Ilmselt alustasin ma kirjavahetust kusagil põhikooli algusaastatel, või isegi varem (selle saaks selgeks teha. Minu esimene kirjasõber oli Tuuli Tatter Võrust, mul on kirjad alles) ja viimased kirjavahetused on ülikoolipäevilt.
Praegu ma enam kellegagi ei kirjuta. Kahju natuke. Mäletan imehästi seda põnevat ootust, mis mind koolist koju minnes alati postkasti kontrollima sundis, ehk on keegi mulle kirjutanud ja oi see oli suur rõõm kui keegi oligi kirjutanud. Sellest tunnen küll puudust.
Muidugi olid enamus minu kirjasõpru välismaalt ja minu piiratud keelesoskus ei lasknud mul ka vabalt kõike mida tahtsin kirja panna (mitte, et ma ennast sellest väga häirida oleks lasknud). Eesti kirjasõpradega on hoopis teine lugu. Neid on mul läbi ajaloo olnud 3. Kaks kuuluvad kirjavahetuse aktiivse ajastu algusesse ja üks lõppu. See viimane oli eriti positiivne. E-kirjade ajastu hoogustumise ajal oli nii rõõmustav saada pikki (10-11 lehekülge polnud haruldane) ja sisutihedaid kirju. Paberil.
Ma olen alati paberkirju hinnanud palju enam kui e-kirju. Neis on jupp maad rohkem hinge. Nagu päris!
Oi, olen sattunud nostalgilistele radadele...

Kommentaare ei ole: