Jaanitulest:- Jaaniussi ei näinud (mida võib veidral kombel seletada faktiga, et Muhus pole jaaniusse).
- Sõnajalaõit ei leidnud (ja mina ei usu vabandust, et tegu on eostaimega, asi on väheses otsimises). Aga see-eest leidsin ma ohtralt kartulimardikaid. Nad ilmselgelt kogunesid minu vao peale, lootuses, et ma nende asemel lepatriinusid või sõnajalaõisi korjan. Naiivitarid ma ütlen
- Üle lõkke ei hüpanud (kuigi see kaugelt maalt pärit külaliste sõnutsi pidavat andma tagumisele poolele hea päevituse ning lisaks veel tagama igavese armastuse. Mina aga samastan end liialt õnnetu opossumionuga, et katsetama hakata)
- Üle loendamatu arvu aedade ei roninud, et lilli korjata ja kahtlase väärtusega unenägusid näha (mul niigi piisavalt veidrad unenäod)
Täna aga käisin jaanijärgse liigsöömise tasakaalustamiseks hulkumas. Kõigepealt nägin golfiväljakute vahel hiiglaslikku jänesevolaskit, kes laisalt üle tee kalpsas ja ei lasknud minu roosast kujust end üldse häirida. Pärast Linnulahel nägin ühte vähe närvilisemat metskitsesokku, kes minu nina alt põõsast välja hüppas ning haukudes metsa poole lidus. Te ikka teate, miks sokud hauguvad? (Sest vastupidiselt üldisele arvamusele on nad targad loomad ja kui juhtub, et võsavillem või mõni muu säherdune loom on otsustanud kitsekese õhtusöögiks võtta, siis põgenedes sokk haugub ja hunt mõtleb, et jahimees koertega on lähedal).
Minu hulkumine venis pikale, nii et mul oli küllaldaselt aega mõelda läbi kõik oma mõtted. Lisaks haukuva kitse probleemile käsitlesin veel ka lolle lambaid ja muid pudulojuseid puudutavaid teemasid. No ausalt. Selle kvartali mõtlemislimiit sai igastahes täis. Rohkem enam nii ei tee.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar