Oma kabinetti jõudes avas ta kirjakese ja hakkas seda lugema. Kiri oli lühike:
Tere,
Ma ei tahaks teie väärtuslikku aega küll kulutada, kuid kindlasti nõustute minuga, et avastus, mis mind teile kirjutama ajendas, on seda aega väärt. Nimelt paar kuud tagasi märkasin ühte noormeest, kes taarudes, vaevu-vaevu jalul püsides minu majani tuigerdas ja ukse all kokku kukkus. Esialgu arvasin, et ta on purjus, kuid lähemal uurimisel selgus, et oli teine hinge heitmas. Turgutasin teda veidike nuuskpiiritusega, mille tulemusel toibus ta nii palju, et suutis paar sõna üle huulte poetada. Ta sonis vaevaliselt midagi mullitavatest väljadest ja tundmatust kuid ilmselt väga väärtuslikust keemilisest ainest, mida leiduvat järves, mis asuvat seal kus jõgi lõppeb. Väriseval käel võttis ta väikese klaaspudelikese, milles oli pruunika värvusega haruldane ning haisev vedelik, vaevaliselt sai korgi pealt ning tahtis sealt lonksu võtta, kuid pudel kukkus tema nõdrast käest vastu kivi, purunes ning vedelik voolas maha. Nooruk ise aga langes minestusse, millest ta enam ei ärganudki.
Mis mind aga kirjutama sundis oli fakt, et eile õues istude märkasin järsku, et kui mujal oli rohi madal ja kidur, siis ühe koha peal vohas see nagu noor vihmamets. Lähemal uurimisel menus mulle, et just selle koha peale oli kukkunud pudelike tundmatu vedelikuga.
Loodan, et see fakt pakub teilegi sama palju huvi kui minule. Te ju mõistate, mis selles pudelikes olla võis?
Tervitades,
Teie vana sõber härra Iks
Kui proua Hell kabinetti sisenes, nägi ta laua taga istuvat Tenni ja küsis imestunult, et miks ta loengusse pole läinud, tudengid olevat juba teda otsimas käinud.
“Eluvesi,” lausus Tenn vaid mõtlikult. “See peab olema eluvesi!”
“Kas sulle enam kraanivesi ei kõlba? Kui sa just tahad, siis võin sulle laborist ka destvett tuua.”
Tenn aga ei kuulanudki oma naist. Järsku hüppas ta laua tagant püsti ja karjus: “Heureka!”
“Avastasid mingi uue komposteri mudeli või?” uuris Hell hajameelselt.
“Ekspeditsioon! Me korraldame ekspeditsiooni eluveeallikatele!”
Ja juba järgmisel päeval startis keemiahoone eest kerge kuid kiire purjekas. Laeva meeskond oli kiiresti kombineeritud noortest ja seiklusjanustest keemikutest. Laeva ninas seisis käilakujuna kapten Sell, juuksed tuules lehvimas. Laevatekil oli näha veel ka ühte pikka kuju, kes õnnis naeratus näol oma iidolit jäljendas. See oli nooremmadrus Uik. Rooliratta juurest paistis tüürimehe karvane selg.
Sadamasse oli kogunenud palju lehvitajaid. Nii mõnigi pühkis pisara – nii harras oli see hetk.
Purjekas lahkus keemiahoone eest. Jõudes aga kiirematesse vetesse sattusid nad kohe hätta. Selgus, et ei kapten, tüürimees, ega ka keegi teine pardalolnuist ei teadnud laeva juhtimisest midagi.
Laevuke hüples kärestikulises jõevoolus nagu puupilpake ojakeses. Ei läinudki kaua aega, kui purjekas oli juba vesilastis. Nooremmadrus Uik üritas küll oma suurte kämmaldega vett laevukesest välja kühveldada, kui sellest suuremat abi polnud. Kapten kiskus paanikas oma niigi hõredaid juukseid. Ainus, kes suutis stoilist rahu säilitada oli tüürimees.
“Rahu, ainult rahu,” ütles ta meeldivalt naeratades, võttis lonksukese oma etanooli pudelikesest ja jätkas: “Sellistes olukordades tuleb kasutada hädaabi nuppu.” Tema hästihoolitsetud sõrm tegi kauni kaare ning vajutas rooliratta kõrval olevale suurele punasele nupule.
“Pusk,” jõudis ta veel öelda, enne kui mäslevad vood laevukese vastu kaljut viskasid ning jõe kiiretesse voogudesse uputasid.
Kurvad uudised ekspeditsiooni ebaõnnestumisest muutsid härra Tenni mõtlikuks. Loomulikult ei andnud ta alla “All is possible, impossible takes a bit longer,” lausus ta oma tunnusfraasi ja otsustas välja saata teise ekspeditsiooni. Selle juhiks määras end ise tuntud maadeuurija ja ärimees härra Haa. Loomulikult ei huvitanud teda kaugeltki nii väga “haruldane ja haisev vedelik, mida olevat nähtud seal kus jõgi lõppeb...” vaid pigem hoopis võimalus oma palavalt armastatud koksi tarnida ka kaugematele jõetagustele maadele.
Peagi startiski taas keemiahoone eest kaljas kahe mastiga, läks teele koksilastiga. Esmalt kulges sõit sujuvalt. Raske lasti tõttu seisis laev ilusti vees ja kiire voog ei mõjutanud teda üldsegi.
Peagi avastasid meeskonnaliikmed aga, et laev ei liigu enam. Liig suure süvisega ja liig raske lastiga alus oli põhja kinni jäänud.
“Me peame lasti kergendama ning hävitama oma toidu- ja veevarud,” ütles Kapten Haa.
“Äkki heidaks vette natuke sellest koksist,” julges üks hulljulge madrus vaikselt välja pakkuda, ise samal ajal viidates laeva ahtris kõrguvale idavirumaalikule mäele.
“Hull oled peast või!!!” kukkus Haa lõugama. “Kui tahate koksist loobuda, siis peate selle koos minuga üle parda viskama!”
Meeskonnaliikmed, kes olid ikkagi intelligentsed ja haritud inimesed tundsid ikka hea nõu ära ja talitlesid selle järgi. Olles liigsest raskusest vabanenud, liikus laev edasi nagu õlitatult. Aga kuna peale härra Haa polnud kellelgi õiget aimu, kuhu minema peaks, siis ühel jõe hargnemiskohal keerasid nad valele poole ja hiljem pole keegi neist enam midagi kuulnud.
Teise ekspeditsiooni kuulsusetu lõpp muutis härra Tenni juba murelikuks. Terve päeva käis ta muremõtetes ringi ja mõtles, et mida küll teha.
“Mis sulle muret teeb?” küsis Hell õhtul kodus mehelt.
“Kellele küll usaldada järgmine ekspeditsioon? Kõik minu väärtuslikumad mehed on juba hukkunud!”
“Usalda siis mõnele väärtuslikule naisele,” lausus Hell tähendusrikkalt naeratades.
“Ma ei tea ühtegi usaldusväärset naist,” lausus Tenn mornilt.
Sell õhtul soolas Hell oma mehe õhtusöögi meelega üle ning läks peavalu teeseldes varakult magama.
Kuid juba paari päeva pärast startis keemiahoone eest taas üks laevuke, kus kaptenisillal seisis Tenn ise – piip suus nagu vana merekaru. Ka Hell oli laeval. Ta ikka veel ei rääkinud mehega eriti.
Laev tõstis purjed öises fjordis ja purjetas vastu seiklustele.
Esialgu kulges kõik suurepäraselt. Tuuled olid soodsad ning laeval valitses mõnus asine meeleolu. Paari päeva pärast jõudsid nad juba kaardistamata alade piirile ning sealt edasi maale, kus elavad lohed (nagu kaardil kirjas oli).
Reisi viiendal päeval hakkas jõe vool taas kiirenema. Osavalt juhtis Kapten Tenn laeva kaljudest ja kärestikest mööda. Isegi ühte hiiglaslikku jõgikaheksajalga nägid nad, kuid peale väikest loengut haridussüsteemi puudustest kadus kaheksajalg, et tegeleda millegi huvitavamaga (nt lugeda telefoniraamatut).Järgmisel päeval oli jõe vool juba nii kiire, et laevukese juhtimine tahtis vägisi käest ära kaduda. Ja siis ootamatult avastasid vaprad maadeavastajad, eluveelätete otsijad, et nad on sattunud veekeerisesse. See nägi välja just nagu kanalisatsioonikaev kevadise suurvee ajal, ainult loomulikult kordi suurem ja võimsam. Laev oli kaotanud täielikult juhitavuse ja nüüd ei jäänud muud üle kui vaid leppida oma saatuse ja märja hauaga.
Veekeeris neelas nad.
Suur oli laevnike üllatus, kui nad avastasid et, nad polegi surnud, vaid ikka veel laeval, mis pimedas koopas vaikselt edasi triivib. Laev oli küll vesilastis, kuid pumpade, kopsikute ja muude õõnesanumate abil õnnestus vapratel merekarudel siiski suurem osa veest välja kühveldada.
Pikk oli nende reis pimedas allilmas. Alles mitme päeva pärast nägid nad eredat valgust, mis tunneli lõpust paistis. Ja siis ühel hetkel jõudsid nad valguse kätte. Vesi tungles koopast kosena alla sügavikku. Kukkudes jõudsid nad veel märgata pruunikat haruldast ja haisvat vedelikku...
“Eluvesi hõikas,” Tenn eufooriliselt
“Reovesi,” parandas Hell ja ohkas sügavalt...
"Mis see nüüd veel oli?" küsite te imestunult. "Miski unenägu vä?" Ei, mäletate, ma kirjutasin, et tahtsin laevukesi ujutada kevadises kraavivees. No ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja mängisin natuke keemiahoone esises ojakeses paberlaevukestega. Ja nii oligi, esimene laev uppus, teine läks kaduma ja kolmas sukeldus kanalisatsioonikaevu...
P.S Laevnike võimalik kokkulangevus päriselus eksisteerivate inimestega on täiesti juhuslikku laadi ja mina seda ei taotlenud...
