Kannan sind praegugi kaasas veel vapilinnuna kilbil...

Vaatasin täna jälle neid vareseid akna taga. Nad on peaaegu nagu pereliikmed juba. Ma ei saa neid lihtsalt varesteks kutsuda. Otsustasin neile nimed anda. Emane vares saab nimeks Morrigan, see on ühe kelti sõja ja surma jumalanna järgi, kes suudab võtta varese kuju. Isase varese nimeks sai Corbie (sellise nimega kutsutakse heraldikas varest).
Tõsi, kui nüüd päris aus olla, siis ega ma eriti vahet just tee, kumb on Morrigan ja kumb Corbie (Kui Morrigan just pesal ei istu). Aga see polegi tegelikult oluline. Oluline, et nad on olemas.

Täiesti olemas on ka veristajapäkapikud. Ja isegi kui teil - uskumatud nagu te olete - on nende olemasolus kahtlusi, siis ma usun, et vähemalt Piret nõustub minuga. Need veristajapäkapikud, need on justkui pisimutukate maffia. Kui sa oled nende vastu hea ja teed heldeid kingitusi, siis on nemad ka sinu vastu head ja ei puuduta sind. Piret aga on ilmselgelt kuidagi nende päkkaritega riidu läinud ja nüüd... nüüd on tagajärjed käes. Hea, et ma verd ei karda :D

Ja veel on täiesti olemas selline riiklik laulu- ja tantusansambel nimega Singer-Vinger, keda ma eile kuulamas käisin. Oo nostalgiat, oo vanu häid aegu. Singervinger pole legend, vaid müüt :D ise nad nii ütlesid, aga mina ütleks nende sõnadega oopis:

Meie vahel mitte miskit erilist ei olnud
rasket kiviseina ega lukustatud ust
Mitte miskit erilist meil rääkida ei olnud
kumbki katsus omaenda kivist kannatust
ei midagi erilist
ei midagi erilist
ei midagi erilist
ei midagi e-ri-list

Maariši jaoks oli siiski midagi erilist. Tema jaoks oli lausa omanimeline kokteil. See mõjus...eee...ütleme nii, et uvitavalt :D Aga Magusa mpsi nimeline kokteil kõlbas täiesti juua ja nägi ilus välja (te teate, minu nõrkust värviliste jookide vastu).
Ainult ästi imelik oli äärmiselt kainena seal seista. Lihtsalt harjumatu. tavaliselt ei ole Pille see, kes jääb kaineks kui teised joovad :D