Töö, mis kiidab

Minu igapäevatöö seisneb peamiselt paberimäärimises ja sedagi suurel määral kujundlikult väljendatult, sest suurem osa paberist jääb reaalselt tindist puutumata, kuna töö käib valdavalt digitaalselt. Ainus, mis määrdub, on klaviatuur. Seega ei jää mu tööst muud silmaga nähtavat märki kui hunnik faile arvutis ja mõned kaustad riiulis. Ehk siis rabada võib päevast päeva, aastast aastasse, aga reaalset tulemust on väga harva näha.
Täna aga tegelesin tõelise kontoriroti unelmatetööga - ladusin puid meie uude puukuuri! Puuriit kerkis silmnähtavalt ja nii tore oli näha kuidas töö tulemusel midagi käega katsutavat ja meetriga mõõdetavat sündis. Nii hea on vaadata ja öelda: "Tubli Maailmaparandaja, näe kui palju tehtud sai". See on töö, mis kiidab!
Tõsi, ega ma ülemäära palju jaksanud seda tööd teha. Selg hakkas tunda andma. Aga olgem ausad, praeguesl ajal hakkab selg ka kontoritööd tehes kiiresti tunda andma. See annab tunda isegi siis kui üldse mingit tööd ei tee. Aga homme on jälle päev. Nii võib juhtuda, et saan talvepuud ilusasti katuse alla juba enne dekreeti minekut.
Enne dekreeti minekut on palgatöölgi päris mitu otsa vaja veel kokku tõmmata ja asjad ära lõpetada enne kui oma istme järgmisele üle annan. Kuigi kui aus olla siis möödunud töönädala lõpus oli kange tahtmine päeva pealt koju jääda, jätta kõik nii nagu on ja öelda, et vaadake ise kuidas hakkama saate. Kuulsin nimelt taas (kahjuks mitte otse, vaid ikka ringiga, nagu siinkandis kombeks on), kuidas ma saavat ebaproportsionaalselt palju palka oma töö eest, aga kuidas sellegipoolest oodatakse, et ma teeks laitmatult ära oma töö ja siis veel valitud teiste oma ka (ise muidugi olen loll, et ma seda teinud olen).
Kusjuures tegelikult ei ole absoluutselt midagi (peale näruse kohusetunde), mis oleks takistanud mul seda tegemast (rasedus- ja sünnituspuhkus võetakse 30-70 päeva enne tähtaega, ma jään ilusasti sinna vahemikku). Oleks võinud ju. Mõelda kui palju rohkem puuriitasid ma jõuaks selle ajaga laduda!