Puhkus õunapuu all

Teadupärast ei oska eestlased puhata. No hädasti on vaja ju ära teha kõik need miljon tööd, mida tööpäevadel kuidagi teha ei jõua - ehitada, koristada, parandada, sorteerida, rohida, muru niita ja lisaks lugeda läbi terve riiulitäis raamatuid. Seda viimast üldjuhul ei jõuta.
Ma olen muide ka täiesti tüüpiline eestlane. Loomult olen laisk ja sooviks veeta päeva kusagil diivanil hea raamatu ja klaasi veini seltsis, aga näe ei saa. Esiteks ei sobi veiniklaas mu kumera kõhuga kuidagi kokku ja teiseks hakkavad niimoodi lebotades tööle ilged süümekad. No et peaks ikka midagi asjalikku tegema. Samas no mitte kuidagi ei kutsunud koristama (mida oleks küll hädasti vaja teha, aga selle tulemus on alati nii lühiajaline).
Otsustasin hoopis värskes õhus veidi heakorratöid teha ja korjata õunapuude alt pisikesi ubinaid ja mädasid õunu. Meil on sel aastal kohutavalt palju õunu, aga pooled neist on sellise keskmise ploomi suurusega ja ülejäänud poolest pool on juba puu otsas ära mädanenud. Seega  tuleb seda "metssigade salatit" sealt puude otsast ohtralt.
Ehk siis mõte õunu korjata oli ise-enesest hea. Kahjuks oli arvestamata jäänud faktor, et ma olen ise praegu üsna õuna kujuline. Ma pole kunagi olnud eriti painduv, aga praegu olen nõtke nagu keskmine tammevaat. Igasugune kummardamine on välistatud. Nii ma siis hoopis ukerdasin käpuli mööda aeda ringi.
See oli peaaegu et sama mõttetu töö kui koristamine. Iga järgnev tuulehoog tõi kaasa uue laadungi õunu ja praeguseks on hommikune olukord ilmselt taastunud. Oleks hoopis pidanud Tuha-Juhanist ja Omletist eeskuju võtma.