Lögaburger ja lõunauinak

Raske on rase olla. Täna tuli lõuna ajal ilge isu burgeri järele (siinkohal olgu öeldud, et üldiselt ma burkse ei armasta). No sellise klassikalise vanakooli lögaburgeri järele. Teate küll, see on see, kus on vahel ohtralt salatit ja kastet ja mida pole võimalik süüa nii, et kõrvuni sellega koos poleks. Õnneks meie bensukas müüakse sellist. Ostsingi. Mis te arvate, kas mul õnnestus pool kastet endale kõhu peale ajada või mitte. Sellise esileulatuva kõhu puhul pole lootust ka, et see mööda kukuks...
Aga ma kahtlustan, et seda burgerit oli vürtsitatud unerohuga. Miks muidu mul peale selle manustamist selline unekas peale tuli, et äärepealt oleks keset protokolli kirjutamist magama jäänud.

Uni on üldse viimasel ajal kuum teema. Eile näiteks magasin poole päevani, siis tegin kaks (!) lõunauinakut ja lapsi magama pannes jäin ise ka hetkega magama. Võiks ju arvata, et nii pika magamise peale vähkren terve öö üleval ja loen lambaid kuni numbrid otsa saavad. Aga ei. Magasin terve öö nagu karuott talveunes ja hommikul oli ikka raskusi ärkamisega.