Veemängud väikestele ja suurtele ning välguta välk-fotosessioon

Mis te arvate, kui lastel on võimalus end purskkaevus märjaks teha, siis kas nad teevad seda või mitte? Niipalju kui mina lapsi tunnen, siis sellele küsimusele on vaid üks vastus. Loomulikult! Isegi kui nad esialgu lubavad, et ainult vaatavad kaugelt. Teadagi. Veidi aja pärast vaatavad juba natuke lähemalt ja lõpuks nii lähedalt, et kõik kohad on kummalisel kombel märjaks saanud.
Kuressaare uuel keskväljakul on sellisteks veemängudeks nüüd imelised võimalused. Eile linna peal laiates jäi meil veidi vaba aega üle ja astusime ka siis korraks purskkaevude juurest läbi. Üsna pea sai selgeks, et tuleb järgida Laisiku kuldseid õpetussõnu ning kiiresti kõrval asuvast kaltsukast läbi astuda - ikka selleks, et lapsukestel pärast midagi selga panna oleks. Usun, et nende käive on seoses purskkaevu avamisega oluliselt kasvanud. Siinkohal väike üleskutse ka kohaliku Humana varustajatele. Paluks varuda veidikene suuremas koguses eelkooliealise laste suuruses riideid. Ma tõesti ei tea, kas asi oli selles, et need olid kõik juba pisikeste supelsakste poolt ära ostetud, igatahes oli päris keerukas sealt midagi sobilikku lastele selga leida.

Aga ega lapsed pole ainsamad, kes vett armastavad. Vahel ronivad ka suured riietega vette (nagu allpool olevalt pildilt näha võib).

Nimelt oli meil plaan pulma-aastapäeva puhul minna restorani sööma. Kuna aga lapsi hoidu viies söödeti meie kõht kenasti täis, ei olnud sellel plaanil enam sugugi jumet. Selle asemel otsustasime, et läheme teeme ära need rasedatele peaaegu kohustuslikud kõhupildid. Loomulikult jäime sellega küllaltki hilja peale, nii et mere äärde jõudes oli päike kohe-kohe loojumas ja pildistamiseks kõlbulikku valget aega ei olnud sugugi palju järele jäänud. Paar kiiret klõpsu sai siiski tehtud.

Ja kui juba mere ääres, siis ikka varbad vees. Muide, kleidivalik ei tulene mitte eeldatavast lapse soost vaid on valitud puhtalt selleks, et harmoneeruda vees miljonite kaupa ulpivate millimallikatega. Mõnes kohas polnudki nagu enam vesi vaid hoopis tarretis.

Ma pean tunnistama, et jäin piltidega küllaltki rahule. Arvestades, et see on tehtud kiirustades ja ilma ettevalmistusteta. Ei mingit fotomeiki ega peent kleiti (see konkreetne on pigem kostüüm, mille kunagi 10 minutiga kokku õmblesin). Soengust rääkimata (võimalik, et ma siiski mingi hetk päeva jooksul oma kiharaid kammisin. Aga kindel ei saa olla).

Loomulikult ei jäänud ma kõikide piltidega rahule. Eks nende hulgas oli ka kaadreid loodusdokumentaalist, mis kujutasid kaldale uhutud sinivaala, aga paar päris viisakat ikka sai.

Muide, pildi tegemise hetkel oli täpselt kaks kuud eeldatava sünnitustähtajani. Mis tea arvate kui suureks ma selleks ajaks veel paisun?