Ülekaaluliste zombi-jõehobude kurtmised

Ei ole kerge olla rase. Hakkan selleks naljaks vist liiga vanaks jääma. Ma ei mäleta, et 8 aastat tagasi oleks ma nii palju vingunud ja hädaldanud kui nüüd. Kooberdan ringi nagu suur aga hädine vanainimene ja puhkan iga kolme sammu tagant. Tõrukest oodates käisin ma sama suures rasedusastmes veel aktiivselt matkamas ja elu oli nagu lill.

Aga mis mul siis häda on? Olen juba pikemat aega plaaninud kõik oma hädad kirja panna.
Siit nad tulevad:

• Saba valutab - see sabakondivalu saadab mind juba päris mitu head kuud. Kohe kui ennast veidikenegi rohkem liigutan (no näiteks koristan tuba, korjan õunu, jalutan wc-sse või  käin poes) on saba valus ja liigun kui reumahaige pingviin. Eriti hull on olukord õhtuti, kui olen korra pikali visanud ja tekib mõte, et oleks vaja veel üles tõusta (et wc-sse minna nt), siis on olukord päris hull. Keerata  ega pöörata ei saa, püsti ei saa ja pikali pole ka hea. Kutsu või päästeteenistus vintsiga kohale. Muide, tänu sabavalule olen muutunud selleks veidrikuks, kes keset suve sõidab ringi auto istmesoojendus põhjas - see soojus mõjub seljale hästi. Mmmmõnus.
• Sümfüüsivalu - no see on ilmselt puhtalt tasakaalustamiseks. No et kui saba selja taga valutab, siis oleks ju hea kui miski eespool ka valutaks. See ise-enesest nii hull pole kui sabavalu, aga kõnnakule lisab see eriti kaunilt graatsiat juurde. 
• Kõht on üüratult suur - seda ei saa küll hädaks ja vaevuseks nimetada, sest olgem ausad, rasedusega üldjuhul käibki kaasas suur kõht, aga elu see lihtsamaks sellegipoolest ei tee. Ma pole kunagi eriti painduv olnud, aga nüüd... tasakaalukese on totaalselt paigast ära. Hea on, et mul on lisaks suurele kõhule ka äraütlemata suur tagumik, see hoiab natukenegi balanssi, aga see-eest näen profiilis välja nagu oleks mõnelt tumedasilmselt arbuusimüüjalt tema kõige suurema arbuusi ostnud ja pool sellest püksi toppinud ning teise poole pluusi alla sättinud. Kaunid S-kurvid.  Aga eks see kõht kipub ette jääma küll. Kui juba maha olen istunud, siis naljalt püsti ei saa. Kui midagi maha kukub, siis sinna see jääb, sest mina selleni ei küündi (va juhul kui see on toit, siis see maha ei kuku, vaid maandub mu kõhu peal ja kaugelt on näha, mida Maailmaparandaja jälle söönud on). Lemmikjalatsiteks on kalossid, sest midagi muud naljalt jalga ei saa ja vähegi kitsamatest kohtadest ma ka enam läbi ei mahu. Varem keerasin külje ette kui vaja, nüüd pole sellest ka enam abi.
  Ahjaa, kas ma juba mainisin, et see kõht on ka raske. Öösel külge keerates on päris suur ettevõtmine kõhtu ühelt poolt teisele keerata...

Nende kolme punkti tulemusena on mu kõnnak muutunud niivõrd nõtkeks ja elegantseks, et võiksin vabalt hakata runway-modelle välja õpetama. Seda küll mingite ülekaaluliste zombi-jõehobude maailmas, aga eks igale ühele ole kusagil oma koht.

• Tursed - viimase nädala-kahega on mu kenadest saledatest klaverimängijasõrmedest (see siin oli soovunelm, ärge laske reaalsusel end segada) saanud mõnusalt töntsakad viinerid. Ainus lohutus on see, et pole veel päris sardellid. Aga mul on sünnitustähtajani ka veel 55 päeva minna. Selle ajaga jõuavad veel sardellideks või "Saksa vorstideks" muutuda küll. Paar päeva on ka jalad turses olnud.  Mu sääred on alati olnud toekad kui tammepakud (väärt omadus mõnisada aastat tagasi), kuid nüüd on see tamm, kust need pakud pärit, küll mõni 300-400 aastat vana hiiepuu olnud.
• Lakkamatu uni - Ma olen nagu anti-okasroosike, kes pole sada aastat magada saanud. Kui mulle lõunauinakut ei võimaldata (ja tööaja sisse ei ole seda veel arvestatud mingil põhjusel), siis olen õhtuks täitsa läbi omadega. Vahel olen proovinud raamatut lugeda, aga juba poole lehekülje pealt vajub silm kinni ja juba kostubki nurgast norinat. 
• Olematu võhm - ma väsin igal sammul ja no mitte midagi ei jaksa teha. Iga veidikese aja pärast on vaja puhata. Mis te arvate, kas mu kodu näeb välja nagu seapesa, sest ma ei jaksa üle ühe toa päevas korda teha (ja mul on kaks minust  palju võimekamat ja vastupidavamat kaosemeistrit kodus). Kusjuures hemoglobiinitase on mul vereproovide andmetel imeline, nii et selles asi olla ei saa. Lihtsal jõud on otsas.
• Valud roiete all - Kui ma vähegi kauem istun (ja mis tea arvate, mis minusugused ametnikud päevad läbi teevad), siis hakkab vasakult ribide alt hirsmasti valutama. Ei tea mina, mis siseelundid sinna nurka kokku surutud on, aga valu nad igatahes teevad. 
• Tihe peks siseelunditele - kuigi olukord ei ole kõige hullem, siis aegajalt saan ikka seestpoolt korralikult peksa. Togitakse nii et maa must.
• Kõrvetised - esimest last oodates küsiti mult, et kas mul ka kõrvetised on. Ma vastasin, et ei tea, mis need endast kujutavad. Nüüd tean. Ilgelt tüütu jällegi.
• Herne suurune põis - no tegelt ka. Mul on pidevalt pissihäda ja kui siis wc-d külastan, siis suudan pissida tubli teelusikatäie (vähemalt tunne on selline). Eriti tüütu on see muidugi öösiti, sest wc-ni jõudmiseks tuleb enne Mpsist üle ronida ja siis redelist alla ukerdada ja pärast jälle tagasi. Ja nii vahel 3 korda öö jooksul. Ma ikka iga kord mõtlen, et miks ma ei võiks sinna smasse köögidiivanile magama jääda, oleks poole lihtsam, aga ei saa. Keegi pole tekile tekikotti ümber pannud ja öösel ei viitsi ma seda tegema hakata. Päeval ei tule meelde.
• Oa suurune magu - kõht saab hirmus kiiresti täis (ja läheb sama kiiresti tühjaks). Seega söön tihti ja väikestes kogustes (mis tähendab, et ma ei tee korralikku toitu). No ja siis on kogu aeg veel vilets olla. Süda kergelt paha ja iiveldab, aga mitte nii hullusti, et oksendama hakata. 
• emaka toonused - need on minu saatjateks juba poolest rasedusest. Pole küll otseselt valulikud, aga tüütud ja ebamugavad ikka.
• Emotisonaalne virrvarr niikuinii. Sellest võiks eraldi postituse teha.
  

Näe, saidki peamised vaevused üles loetud (kuigi kindel olla ei saa, mälu on ka vilets). Ei midagi erakordset, aga  kurta on ikka nii mõnus. Muidugi on veel paar häda, mis mind senini tabanud ei ole, kuid tuginedes varasemale arvan, et võivad veel tulla. No pean simas rindade lekkimist ja nahasügelust, krampe ja muud sellist lõbu.

Tegelikult peaks tänama taevast, et mul pole veel kõiki hädasid, mis rasedusega kaasas võivad käia. Hemorroide näiteks. Või venitusarme. Või rasedusdiabeeti. Või midagi muud toredat. (Samas ärgem unustagem - 55 päeva veel tähtajani. Jõuab nii mõndagi veel.