Helge nägemust uuest ajajärgust.... Või ka mitte.

Tere kool! Siin suures majas. 

Tähtis töö meil algab nüüd.

Õppida on hästi vaja. 

Targaks saada on me püüd.

Sellised aegade algusest pärinevad lauluread kerkisid täna üles minu mälusügavikest. Nimelt toimus meie elus eile suuuuuuur muutus. Minu esmasündinu läks kooli! See on uue epohhi algus.

Olgem ausad, esimene koolipäev tekitas minus hirmu ja õudu tuleviku ees ning nägin juba vaimusilmas süngeid murepilvi kooli kohale kerkimas.

Algus läks ju kenasti. Laps oli rõõmus ja elevil. Läks aga kekseldes sügislilli väikesesse pihku surudes kooli poole pilk täis ootusärevust ja uudishimu. Aktus läks ka kenasti. Värsked koolijütsid istusid ilusasti oma toolidel ja kõlgutasid jalgu. Tõrukese punased kingapaelad hakkasid eriti silma.
Asi keeras viltu siis kui algas klassijuhataja tund, kus jagati palju lapsevanematele olulist informatsiooni. Et lastel igav ei oleks, anti neile pildid värvida. Tõruke tüdines sellest ära, ütles, et see on nõme ja hakkas üleüldise korralduse vastut häält tõstma. Kuna ta oma tahtmist ei saanud, siis läks ta torssi ja miski ei suutnud enam tema tuju tõsta. Turtsus ja paukus ja keeldus kaasa tegemast. Juba jõudsin järeldusele, et kõik on hukas ja järgmised  12 aastat saavad olema üks rist ja viletsus.

Juuresolevalt pildilt on näha, millise entusiasmiga kooli tervitati.

Õnneks oli laps täna hommikul jällegi täis entusiasmi ja tegutsemislusti ja läks rõõmuga kooli. Isegi ära tulles oli veel entusiastlik. Torm tõusis alles siis kui hakkasime koju jõudma ja ta sai kuulda, et hoolimata sellest, et ta on nüüd suur ja koolipoiss ja puha, ei lubagi kuri ja kalgi südamega ema tal üksi mööda tiheda liiklusega põhimaanteed jalgrattaga ca 10 km kaugusel asuvasse poodi minna. Karjuv ebaõiglus mõistagi.

Ootame põnevusega, mida head homne päev toob....

.