Sa ei vääri oma lapsi, ehk kuidas me reisil käisime

Pool puhkusest on läbi ja ma olen endiselt väsinud. Pole ka ime kui kõik see aeg mööda ilma ringi tuuritada. Käisime nimelt perekondlikul autoreisil. Kui me möödunud aastal käisime Laisiku perega Soomes Muumimaal, siis sel korral külastasime üheskoos minu perega Rootsi Pipimaad (tegelikult on see küll Astrid Lindgreni maa, aga keegi ei viitsi seda nii pikalt nimetada).

Alustuseks kaeblemine.

Nii pika maa sõitmine koos lastega ei saagi olla teab mis puhkus. Vähemalt mitte minu jaoks. Esiteks hakkab lastel igav ja siis nad hakkavad üksteist togima ja kiusama. Teiseks on palju uut ja huvitavat ja infot ning emotsioone voolab silmist ning kõrvust sisse, mis aga kurnab vaimu ja väsitab keha ning see omakorda päädib ärritumise ning vingumisega (esimene siis Tõruke, teine Täps). Kolmandaks tuleb siiski meelde tuletada, et ka mina lapsena nähes suurt puud või kivi (või antud juhul kaljusid) lausa kibelesin sinna tippu ronima, et siis serva pealt maailma vaadata, nägemata sealjuures kõiki neid miljonit ohtu, mida emasilm märgata ning vaimusilmas ette manada suudab. Seega elasin pidevalt väikese südamerabanduse äärel.
Ma ikka vahel loen teisi blogisid, kus samuti kirjeldatakse elu koos lastega ja neist jääb tihtipeale mulje, et elu on lill ja lustipidu ja ainult mina olen suutmatu vanem, kes ei saa oma lastega mängeldes hakkama vaid unistab aegajalt rahust ja vaikusest (kasvõi valges pehmete seintega toas). Või nii nagu mu esmasündinu mingil hetkel reisil mulle teatas, et minusugused lapsevanemad ei väärigi lapsi...
Aga siis ma mõtlen jälle, et ega ma ju tegelikult ei tea kuidas nende blogijate elu tegelikult on. Eks saan ju lugeda ainult seda, mida tahetakse välja näidata. Olgu siis teadlikult või alateadlikult.

Keskele veidi muljeid

Majake, kus ööbisime, oli üliarmas. Natuke nukumaja sarnane (nagu pooled Rootsi majakesed, kui kaasaegne linnaarhitektuur välja arvata, mis minu meelest on kole). Meie saime oma pere kasutusse terve ärklikorruse, ülejäänud reisisellid said teise korruse. Toad olid ilusad. Kuigi näiteks seal kasutatud tapeetidest oleks ma ehitusmaterjalide poes kindlal sammul möödunud, pidades neid ürgkoledateks. Aga mingil kummalisel kombel sobisid nad sinna jällegi ülihästi.

Pipimaa oli tore. Seal oli igatsorti tegevusi nii lastele kui suurematele ja kui pileti enda hind välja jätta, siis ei jäänudki muljet, et sind üritatakse igal sammul rahast lagedaks teha. Puudujäägiks loen seda, et minu lapsepõlve lemmikraamatu (kuulsa superdetektiivi Kalle Blomkvisti seiklused kõigis variatsioonides) olid nad lihtsalt maha vaikinud ja sellest polnud seal midagi. Samas, metsa oli seal küll, mille arvelt ehk tulevikus ka veidike kriminaalset põnevust pargile lisada.

Käisime ka Ölandil. Mulle kui saarlasele ei ole lagedad alvarid ja kiviaiad just teab mis suur vaatamisväärsus, nii et looduse koha pealt väga suurt emotsiooni ei tekkinud. Suure majakahuvilisena nautisin siiski Rootsi kõrgeima majaka tippu ronimist. Parandus. Ronimist ma ei nautinud. Mu füüsiline vorm pole praegu just suurem asi ja kerakujulist objekti (nagu ma praegu olen) on üsna keeruline torni veeretada. Iga natukese aja tagant pidin tegema lõõtsutamise pausi. Aga üles ma jõudsin ja seda nautisin ma küll.

Kui Ölandi loodus minus suuremat sorti vaimustust ei tekitanud, siis need uhked "Ronja metsad" võlusid mind küll. Minu arust on need salapärased ja pisut müstilised metsad lihtsalt lummavad. Need kaljused, suurte sammaldunud rändrahnude ning kõrgete kuuskedega, sõnajalgade ja mustikavartega laaned tekitavad tunde, et Ronja ja Birk on tõenäoliselt kohe järgmise kaljunuki taga ning  tötskääbused peidavad end sealsamas. Mulle väga meeldis. Hea meelega oleks seal pikemaltki ringi hulkunud.

Trollikoopad olid ka väga toredad. Tõsi, mina ei mahtunud ühestki koopasuust sisse. Ma muidugi ei katsetanudki, sest vaimusilmas nägin juba kuidas karupoeg Puhhi kombel kusagil urus kinni olen ja edasi ega tagasi ei suuda liikuda. Meespere siiski ronis ühte käiku, kuid tulid kiirelt tagasi teatades, et liialt klaustrofoobiline. Tõsi, pärast infotahvlilt lugesin, et vaja oleks olnud võimsat taskulampi, kiivrit ja sobivat kaitseriietust. Aga isegi koobastesse sisse minemata oli seal väga vahva ja põnev. Trollipargis sai samuti käidud ja mäe otsa ronitud (mõni hingeldas jälle nagu astmaatiline eesel).

Lennundusmuuseumis käisime ka. Mina, täieliku lennundusvõhikuna, nautisin seda igati. Mps, kes pole sugugi nii võhik tegi mulle giidituuri ja vaadata oli seal palju. Lapsed nautisid ka. Mulle tundus, et kõige kõrgemalt hindasid nad näitusesaali siledaid ja libedaid põrandaid, mis lasi neil tegeleda iluuisutamise ja muude kaunite kunstidega (mis valdavalt tähendasid põrandal libistamist või väänlemist). Ma teesklesin, et ei tunne neid.

Kuningalossis tegime ka tuuri. Lastele anti seal ülesanne leida üles hunnik loomapilte ja lubati ka auhind. See andis tuurile hoopis uue sisu. Oleme väga uhked, et leidsime üles kõik loomad. Auhind oli muidugi pettumustvalmistav - postkaart printsessi ja tema kihlatuga. Eriti pettunud oli Tõruke. Tema eeldas, et saab auhinnaks kuldse karika! Sellega kaasnes palju draamat, aga reisi lõpuks ta siiski oma karika sai.

Lõpetuseks veel veidi hädaldamist

Lapsed said oma karikad ja minu karikas, see kannatuste oma, sai ka üsna servani täis.  Kuigi üldkokkuvõttes võib öelda, et oli ikkagi tore reis, oli ka ääretult meeldiv taas koju jõuda. Istusin kohe tükk aega õunapuu all ja lasin mõnusal soojal meretuulekesel end jahutada. Ja siis algas üks suuuuuuuur pesupesemine, mida jätkub ilmselt puhkuse lõpuni. Pesupesemise, koristamise ja kooliks ja võibolla ka beebiks ettevalmistamisega kavatsengi veeta oma teise poole puhkusest.