teisipäev, august 27, 2019

Elu õied

Ma pole suurem asi botaanik ja vahel tundub, et minu elu õiekesed (loe lapsed) on valede hooldusvõtete tõttu suisa umbrohtu kasvanud. Aegajalt (näiteks nagu täna) on siiski hetki kus mul jääb lausa sõnadest puudu kirjeldamaks kui armsad need võsukesed mulle on.
Näiteks täna sokutas Tõruke minu töölauale sellise väikese kingituse. "No et sul meist natuke rõõmu ka oleks," selgitas ta. Minu meelest oli see ütlemata armas üllatus.

Või siis võtame Täpsi. Ma olen viimasel ajal kogu aeg tohutult väsinud. Pea iga päev olen võimalusel teinud väikese (või noh oma tunnise) lõunauinaku, sest silmad lihtsalt ei seisa lahti. Ja niimoodi poolunes olles tunnen kuidas Täpike paneb mulle teki peale ja toob kaisulooma kaissu ja asub ise tuba koristama. Lihtsalt supernunnu hoolitsus.

Raske on selliseid nupsukesi mitte armastada.

No et asi liiga roosiliseks ei läheks, siis eks neid hetki, kus minu nunnude kultuurtaimede asemel näikse olevat kasvamud ohakad ja nõgesed, on küll ja rohkemgi veel...

Kommentaare ei ole: