Seoses lumiste talveilmadega on minust saanud suur veoloom. Enamasti liigun ringi vaid kahte kelku järel vedades. Kelkude peal istuvad aga kaks saksa. Tõruke teatab juba varakult, et tema tahab saaniga sõita ja kohe kui on koha sisse võtnud käsutab: "Läks, noh!"
Täps aga seevastu ergutab pidevalt takka: "Kiiremini, kiiremini! Paremale, vasakule, paremale, vasakule!" Emme, sa suudad küll! Me saame nad kätte! Kiiremini, kiiremini!"
Mina aga vana ja paks* ei suuda nii kiiresti kapata kui nad tahavad.
Täps muidugi on eriti kiire. Eile seletas mul kodus: "Panen jooksupapud jalga, siis saan kiilesti jooksta. Siis võidan ennast!" Ta on jah nii kiire, et teeb endalegi ringiga pähe. Eriti kiirelt liigub tema keel. Ta on jõudnud mingisse meeliülendavasse küsisõnade faasi. Miks? Mis see on? Aga mis see on? Miks? Mis see on? Emme, aga mis see selline on? Ja seda võib ta jätkata väsimuse märke üles näitamata nii kaua kuni minu pea plahvatab ja kõrvust hakkab halli suitsu välja tulema.
* Sellega seoses, ma olen jälle aastaalguse kaalulangetusmaratoniga alustanud. Jõulude paiku (ja siis veel 30 eelnevat aastat ka) sai pisut palju söödud ja nüüd on oht, et peame oma uue maja ümber ehitama, kuna ma ei mahu enam uksest sisse. Kel huvi pidevat hala ja vingumist lugeda, siis kalulangetuse teemadel kirjutan siin .
Mul lõhkus üks marakratt kaalu ära - see näitab nüüd ainult numbrit 54. :)
VastaKustuta