Minu viimasest postitusest on jälle paar valgusaastat mööda libisenud. Olen muutunud blogardist logardiks. Ei saa öelda, et mul millestki enam kirjutada poleks. Pigem on karjuv puudus vabast ajast. Pealegi kahtlen kas sellise kidura kirjutamise peale siin kedagi üldse lugemas käib. Noh, Mps ikka korra nädalas kiikab siia, aga mitte seetõttu, et loodaks midagi informatiivset või amüsamtset teada saada, vaid abikaasakohustustest (kui ta ei loeks, siis langeks ta hirmsate süüdistuste ohvriks, kuidas ta üldse ei huvitu minu elust ja tegemistest).
Aga kui keegi ikka veel vahel siia ära eksib, siis antagu teada, äkki ma võtan end kokku ja hakkan taas usinamalt kirjutama.
Näiteks võiks ma kirjutada lustlikke lugusid ehitustandrilt. Järgneva poole aasta kasutatuim sõna oleks sellisel juhul "pahtel". Justnimelt pahteldades veedan ma enamiku õhtupoolikuid. Arvestades kui palju veel pahteldada, siis ilmselt teen seda veel pikalt. Kui aga kogu maja saab ükskord ühtlase pahtlikihiga kaetud, võin oma praeguse ameti maha panna ja meisterpahteldajaks hakata.
Alati võin kirjutada ka pujäänikutest. Nad on mul viimasel ajal eriti nunnud. Ja iga päev visatakse mõni uus killuke. Kahju, et pastakat ja paberit käepärast pole. Pidevalt tuleb puhast kulda peale, vanemad naljad ununevad kiirelt.

No ja alati on ruumi vingumiseks ja halamiseks ka :)