Ajalooline öö

Nonii, täna oli siis esimene öö saunikuna. Küll oli mõnus. Mitte see, et olime seal pead-jalad koos ja vaene Mpsike ei mahtunudki voodisse ära, vaid see tunne, et oleme sammukese päris oma kodule lähemal. Hommikuks läks pisut jahedaks, aga tekk oli soe ja lapsed nohisesid ka magada, nii et ilmselt polnud liiga külm. Aga tunne oli nagu päris.
Eriti mõnus oli hommik. Lapsed veel nohisesid, mina ärkasin üles, pesin hambad, haarasin külmikust jogurti ja läksin õue. Istusin kivile, sirutasin oma kastemärjad varbad päikese poole, noppisin kivi kõrvalt mõned metsmaasikad, vaatasin merd ja sõin hommikupäikese soojuses hommikusööki.
Hommikuvärsuks, päikesesoojus, linnulaul  - kõk see oli nii ehe! Imeline algus hommikule. Isegi ämmelgas, kes minuga kivi jagas ei suutnud mind heidutada (olgem ausad, see oli ka suhteliselt väike ämblik, aga ikkagi).

Nüüd tuleb kõvasti pingutada ja majake valmis ehitada, et nii võikski jääda.

Muide, lapsed ka hea meelega jäid sinna ööseks. Tõruke teatas lausa, et tema siin halba und ei näe (Tõruke on viimasel ajal hakanud õhtuti kurvastama, et ta ei taha magama minna, muidu näeb jälle halba und). Nad leppisid Täpsiga lausa kokku, et nad ei näe halba und, vaid näevad unes kiisusid...
Mina kiisusid ei näinud. Nägin hoopis, et lõikasin Tõrukese juukseid ja rikkusin tema ilusa soengu ära :P