Ebatraditsiooniliselt vihmavaene jaanipäev on tänaseks ilusasti läbi. Üle lõkke ei hüpanud (olin end nii täis söönud, et äärmisel juhul oleks võinud ümber lõkke veereda) ja jaaniõit ei otsinud (ajasin ainult aegajalt oma jaaniussikesi merest eemale). Muidu oli aga täitsa nagu päris jaanituli - meri, lõke, romantilised kitarrihelid (mida aegajalt ilmestas haigete kasside koor, kes mulle sülle ronis, piima, krõbinaid ja rohtu nõudis), ohtralt sööki ja meeldiv seltskond. Kahjuks pidi ainult suhteliselt varakult ära lõpetama, et pisipujäänid magama panna.
Nüüdseks on elu loksunud juba tagasi traditsioonilisse ehitusrütmi. Pea on jälle pahtlipuru täis ja käisvarred villapurust sügelemas. Õnneks aga on praegu käsil sisetööd ja majas on mõnusalt jahe. Sel ajal kui teised päikest võtsid ja end ühelt ja teiselt poolt grillisid, mõõtsin mina toas laelaudu parajaks. Ilmselt olen sügiseks sama valge kui praegu. Aga ma olen nõus lumivalgekest mängima küll, kui ainult saaks juba sisse kolida. Ega mu kannatus enam kaua vastu pea. Varsti lähen panen telgi üles või kolin koos põrsakestega poolikusse majja. Nii valmis on see ikka, et hunt seda ümber puhuda ei jaksa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar