kolmapäev, veebruar 10, 2016

vastlatu

No tõesti. Olid need alles vastlad.
Liugu lasta ei saanud - süüdi ilmataat, kes ei tunne vanarahva kombeid ja ei tea, et vastlapäeval tuleb liugu lasta, mitte liguneda lasta.
Vastlakuklit ei saanud - süüdi on väikesed vastikud kalorid, kes suurtes kogustes end vahukoorekukli sisse uuristasid ja sealt mulle näkku irvitasid
Hernesuppi ei saanud - pott oli kapsasuppi täis.
Isegi vurri ei saanud teha, aga sest polegi hullu, sest kaks pujääni lasid mul kodus nagu vurrid ringi ja undasid palju valjemini.

Põngerjate tervis hakkab tasapisi taastuma, nii et neil on jälle jõudu ja jaksu pahandust teha. Kuna nad aga lasteaiakõlbulikud veel pole, siis praktiseerivad nad oma lollusi kodus. Mis aga tähendab lõputut koristamist. Kas ma olen teile juba öelnud, et ma koristamist ei armasta? Tõenäoliselt miljon-triljon korda.

Ühesõnaga vastlad läksid hukka. See-eest tõotab sõbrapäev tulla eriti sõbralik. Tõruke on meil kõva musitaja. Tõsi, talle meeldib koera kombel musi teha  - tõmbab märja keelega üle näo. Võeh. Märg


Täps see-eest aga on kõva õrnutseja. Tuleb paneb käed hellalt ümber kaela ja asetab pea õlale (Tõruke nii ei tee, ta kas kallistab nii kõvasti, et hing jääb kinni või siis suure armastuse märgiks istub sõna otseses mõttes pähe).

2 kommentaari:

Anna-Liisa ütles ...

Võin lohutada, et ega minugi vastlapäev palju parem polnud. Ei liugu, kuklit ega hernesuppi... Ehk veab järgmisel aastal paremini:)

Unistaja ütles ...

Minu marakratt teeb kah sellise märja musi. Ja vahel lähevad hambad ka käiku (olgugi, et neid on vähe, on need uskumatult teravad).