Nonii, eile käisid kõik asjassepuutuvad isikud notaris ja meie korter ongi maha müüdud. Nüüd veel vaja kiiresti viimane kola välja tassida, põrand ära pühkida ja siis võibki sellele etapile elus joone alla tõmmata. 8 aastat elasin ma seal. Ei saa öelda, et see koht oleks mulle ülemäära armsaks saanud, aga häid mälestusi on sealt ikkagi hunnikut viisi kaasa võtta. Õnneks mälestused (vastupidiselt muule kraamile) ei võta ülemäära palju ruumi.

Aga nüüd tuleb pilk suunata taas meie uue kodu poole, mis on selle paari kuuga, mis seal oleme olnud saanud palju armsamaks. Hoolimata, et see on nii poolik kui üldse olla saab. Või ei, saaks olla veel poolikum. Näiteks pool katust võiks puudu olla. Meil aga on katus peal ja seinad ümber. Vähemalt väljast poolt. Seest on paar seina ikka puudu. Ma juba ootan, et saaksime ka magamistoa ja köögi ja kabineti ja esiku ja pööningu korda. No ja siis tuleb veel puukuur ja tõllakuur ja laste mängumaja (mis ilmselt saab valmis selleks ajaks kui nad ülikooli lähevad)...