kodune kaardipõrgu

Uskumatult suureks on mu pujäänid kasvanud. No võtame näiteks Tõrukese. Pole ta mingi tõruke enam vaid täitsa tugev noor tamm. Asjalik ja puha. Kui ta parasjagu ei jonni (mida ta ikka aegajalt teeb), siis saab temaga täitsa asju arutada ja ühiselt toredaid ettevõtmisi teha.
Kuna tal numbrid juba ammuilma selged, otsustasin ükspäev talle linnade põletamist õpetada. Nüüd muud enam ei kuulegi, kui et emme tule, hakkame linnasid põletama. No ja nii põletamegi. Teadupärast on tegemist üle aegade kõige igavama kaardimänguga, kus kõik sõltub puhtalt õnnest ja ise ei anna midagi ära teha (kui just sohki). Tõruke seevastu vaimustub sellest lõpmatult. No ja mis tal viga vaimustuda. Siiamaani on iga viimse kui mängu tema võitnud. Sealjuures ilma suurema sohi tegemiseta. Ma ei mõista, kust selline õnn. Hea, et me raha peale ei mängi.

Täps muidugi mängiks ka hea meelega, aga ta ei ole nõus minu reeglite järgi mängima. Lisaks tähistas ta pooled kaardid vildikatega ära. Ilmselgelt eesmärgiga saada ebaausat eelist mõnes mängus.

Siiski-siiski. Ühte kaardimängu Täpike minuga mängib. Kas mäletate sellist mängu nagu koristaja?