Suvi on vist kätte jõudnud. Kõik puhkavad. Eile istusin terve päeava tööl nii, et peaaegu ühtegi inimest ei näinud. Vahepeal tekkis tunne, et olengi siin maailmas ihuüksi. Ainult mina ja üldplaneering (kes ilmselt jääb minu saatjaks veel pikalt-pikalt).
Igatahes istusime siis kahekesi oma sõbra Üldplaneeringuga ja arutasime maailma asju ja ei tea kust hiilis ligi veel üks vana sõber. See oli Mati. Une Mati. No ja ikka niimoodi puges külje alla ja kukkus külge lööma, et kohe imelik hakkas. Ma olen ikkagi abielus naisterahvas ja puha. Otsustasin siis astuda radikaalseid samme sellise häbematuse vastu. Otsustasin keeta kohvi!
Jah, ma olen hakanud kohvi jooma. Mitte küll suurtes kogustes (meil tööl on tassid kui sõrmkübarad) kuid siiski. Enamasti olen muidugi nii mugav, et lasen endale kohvi serveerida. Olen oma elus vist ainult kolm korda masinaga kohvi teinud. No eile oli siis neljas, sest minu truu kaaslane Üldplaneering on veel väiksemate kogemustega kohvi keetmisel ja kedagi teist võtta polnud (Mati arusaadavatel põhjustel hoidis ka kohvimasinast eemale). Kuigi tema võibolla poleks selle käigus kogu töökaaslase lauda ja sellel olevaid dokumente kohviga läbi leotanud, nagu mina tegin...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar