Täna hommikul unisena linna poole kihutades juhtuski see, mille eest mind hoiatati ja mida ma pimedas sõitmisel kõige enam kardan - loomad teel. Õnneks ei olnud teel mitte põder, lehm ega isegi piison mitte, aga just minu lähedalt tormas teele üks koerasuurune karvane elukas. Oli see nüüd kährik, paks rebane või mäger, seda ma ei tea. Igastahes jooksis ta keset teed, märkas mind, tõmbas pea õlgade vahele ja jäi otse minu sõidutrajektoorile kössitama. Ega ma eriti palju pidurdada jõudnudki, ta oli nimelt häbematult lähedal, aga ma poleks iial uskunud, et ma nii kauniks mägrapõikeks võimeline olen.
Igastahes. Kõik kährikud, kes te juhtute minu blogi lugema. Olge nii head ja vaadake enne tee ületamist vasakule, paremale ja veelkord vasakule. Ja kandke helkurit või midagist.
Tegelikult poleks ma üldse tahtnud ommikul enne kukke ja koitu kusagile sõita, mul oli seal kus ma olin palju parem. Ma ütleks kohe, et väga palju parem. Tahan taaagaaasiii.
põdra- ja mägrapõiked on vajalik oskus. lihvitakse ka autokooli lõppkoolitusel.
VastaKustuta...mis ootab mind ees sel talvel
VastaKustutaJa pea meeles, et sidur tuleb lahti lasta, muidu põrutad otse põdra otsa.
VastaKustutanojah. eitea, kust nad neid põtru võtavad ikkagi nii palju, et kogu rahvas need koolitused läbi teha saaks.....
VastaKustuta