Eile jalutasin aja surnuks löömise eesmärgil mööda kuivastu sadamat ringi. Päike paistis, vikerkaar kaardus mere kohal ja ilus oli olla. Tundub, et ka kohalikele poeetidele (no osa inimesi lihtsalt muutub alkoholi najal kohutavalt luulelisteks), kes end sügispäikese käes soojendasid ja õllepudeleid silitasid, mõjus ilus ilm loometööd soodustavalt. Igatahes kui mina neist mööda jalutasin, siis köhatas üks habetanud härrastest oma hääle puhtaks ning pühendas mulle ühe laulusalmikese:
"Astun tasa, et linnud ei ärkaks..."
See rida kummitab mul siiamaani (laul ise oli pikem, aga ei jäänud meelde rohkem).
A mis siin rääkida lindude äratamisest. Varsti võin trampida nagu minu ülemine naaber, kuna linnud lihtsalt lendavad ära. Ma ise nägin. Ja puud ja puud ja puud ja puud on punased. Ja sügis on täies hoos. Mulle isiklikult meeldib sügis. On alati meeldinud. Ikkagi ütlemata ilus aastaaeg!
Pildi nimi on septembrituul. Ühe minu lemmikkunstniku tehtud.
Pildi nimi on septembrituul. Ühe minu lemmikkunstniku tehtud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar