rahvale on vaja tsirkust ja leiba!

Eile käisin taas linnas inimesi hirmutamas. Mul on see viimasel ajal kombeks. Kõndisin siis mina täiest oma mõtetesse eksinuna mööda Tolstoi tänavat (uskumatu, ma võin oma unistustemaailmasse lootusetult ära eksida ja samal ajal reaalsuses ikka õige kodutee leida). Olin kaotanud igasuguse reaalsustaju ja kokkupuute ümbritsevaga. Ja järsku kukutas nelja tibi kiljatus mind otse õhulossist vastu Tolstoi ja Tähe ristmiku kõnniteed. Põmm. Mina ei osanud neid nurgatagant oodata, nemad mind ammugi mitte. Ehmatasime kõik päris korralikult. Selle vahega, et nemad kiljusid kui oleks tonti näinud (mina kiljun harva, aga süda hüppas küll korraga nii kõrgust kaugust kui kolmikut).

Lisaks olen otsustanud oma elu põnevamaks teha. Ma otsin ikka veel häid hobisid, aga algatuseks olen otsustanud žongleerimise selgeks saada (no et kui minust ei saa keskkonnaametnikku, siis lähen tsirkusesse tööle). üleeile alustasin ja kohe põrkusin suurima probleemi otsa. Millega žongleerida? (siinkohal, kas kellelgi on mulle palle laenata?) Esialgu otsustasin munadega proovida, sellest tuli omlett, siis tõrvikute-torbikutega, aga õnneks polnud õli ja seega jäi suurem põleng ära. Vaatasin siis toas ringi ja otsustasin kommidega žongleerida, aga need said otsa enne kui jõudsin õhku visata. peale pikki katsetusi olen jäänud krogide juurde.
Kuidas siis minu uus amet edeneb? Eee, esialgu vaevaliselt. Ma ei suuda kuidagi kõike kolme korki ilusasti lendlema panna. Minu toas on anomaalselt tugev gravitatsioon. Lisaks kipuvad korgid ära kaduma ja pool ajast veedan ma mööda tuba roomates ja neid taga otsides...