teisipäev, september 27, 2005

I'm so ronery So ronery and sadry arone There's no one Just me onry*

Eile õhtul tabas mind kohutav teadmine - on minu sünnipäev ja mina istun kodus ja vahin telekat. Otsustasin, et nii see ometi jääda ei või. küsisin siis inimestelt nõu.

Maris soovitas mul turbonuudlitega romantilist õhtusööki pidada. See tundus aga veel masendavam kui teleka vahtimine ja seega otsustasin teise inimese nõuannet kuulda võtta, kes soovitas mul Juhust otsima minna. Minu pärimisele vastas ta, et Juhust olevat Pirogovi platsil ja Zavoodis nähtud. Läksin siis lehtede sahinal Pirogovile. Polnud seal mingit juhust või varjas see end minu eest. käisin inimese juurest inimese juurde ja uurisin, et kas nemad on juhuslikult Juhused või kas nad tunnevad Juhust, aga kõik salgasid oma sidemed Juhusega maha. Zavoodi ma parem ei läinud. Hulkusin niisama nukralt mööda linna ringi. Ma polnud end iial varem nii üksinda tundnud. Vaid nukker sügistuul vilises mu kõrvus ja külm puges põue ning jäätas ära südame ja kõik muud siseorganid. Et sooja saada läksin oma koduklubisse ja jõin veidike teed. Kuna asi ei tahtnud kuidagi areneda ja Juhust polnud ka seal, siis otsustasin asja ise käsile võtta (Juhust ei saa ju usaldada). Võtsin oma roosa telefoni ja hakkasin tähestiku algusest inimestele helistama. Kairi oli esimene, kes minu peale halastas ja mind üksindusest päästis. Väike kinoseanss ja tuju oligi parem.
Läbi öise tartu kodu poole hüpataes ja oma uut plaati (miljondindat korda) kuulates oli kadunud see kurvakujurüütel ja selle asemel oli seal vana hea tuulepäine maailmaparandaja.

*Team Americast, kes ei tea.

Kommentaare ei ole: