neljapäev, juuni 29, 2023

Korduma kippuv ajalugu

Kunagi ammu-ammu, siis kui mu esmasündinu oli veel väike Tõruke, juhtus selline koletu lugu. Istusin ühel kaunil jaanilaupäeval liivakasti serval ja vaatasin kuidas Täpike mängis. Tõruke, kes oli parasjagu sama vana kui Tirts praegu (kolmepoolene) sõitis jooksurattaga ümber maja. Üks hetk aga avastasin, et Tõruke pole juba tükk aega maja tagant välja tulnud. Lähemal uurimisel selgus, et ega teda maja taga ka ei olnud. Hüüdmisele ei vastanud ja üldse ei paistnud teda kusagil olevat. Ajasime pool küla jalule ja otsisime poissi igalt poolt. Käisime naabrite juures, otsisime mere äärest ja teelt. Kõik metsarajadki said läbi käidud. Ma juba kujutasin ette, kuidas pean päästjad välja kutsuma, et jaanilaupäeval koerte ja helikopteritega last otsima asuda. Viimane metsarada oli veel jäänud. Otsisin ja hõikusin. Ja siis! Kas see on väike jalajälg pehmel mullal? Kas siin on rohi maha tallatud. Ratta jälg? Ja seal ta oligi. Nuttis lahinal ja nõudis, et nii teda kui ta ratast sülle võetaks ja koju viidaks. Lõpp hea, kõik hea!

No ja nüüd, 8 aastat hiljem, kordus kõik väga sarnase mustriga.

Tirts on meil avastanud, et õues on tore toimetada. Ega ta luba ei küsi ja tuleb ja läheb, millal just tahab. Eile oligi nii, et ta oli jälle õue läinud. Mul hakkas natuke süda valutama, et kuidas ta niimoodi üksi ja läksin talle seltsiks. Istusin õunapuu alla raamatuga maha ja ühe silmaga jälgisin last. Sõitis teine tõukerattaga ümber maja. Üks hetk tundus mulle, et kahtlaselt kaua ei ole laps maja tagant välja tulnud. Läksin vaatama. Tõuks seisis värava vahel ja last polnud kusagil näha. Värava taga laiub mereni viiv põld. Ühtegi väikest blondi peanuppu ei paistnud. Kuna mereni on ikkagi 500 meetrit ja sõiduriist oli maha jäetud, siis eeldasin, et paljajalu ta nii kaugele pole jõudnud ja järelikult on suundunud metsa poole. Kutsusin Täpikese appi ja asusime otsima - tema läks vaatas naabrite juurde, mina maanteele suunduvale teele. Tirtsu ei olnud kusagil. Kerge paanika hakkas juba maad võtma. Hõikusime ja otsisime. Lõpuks võtsin ratta ja otsustasin ikka ka mere poole sõita. Ja veidi enne ranna-ala võiski näha väikest roosat kleiti vilksatamas. Vastupidiselt minu eeldustele ei olnud ta mitte jalamees, vaid oli oma tõuksi vahetanud kiirema sõiduriista - jooksuratta - vastu. See seletab, kuidas ta nii kaugele jõudis. Loomulikult teatas ta, et ei jaksa enam sammugi astuda, nii et tema ja ta ratas tuleb sülle võtta. Ainus vahe Tõrukesega oli selles, et Täps ei nutnud, vaid tundus vägagi rahulolev. Kuna ma ise olin ka rattaga, siis oli Täpsi soovi muidugi keeruline täita. Lõpuks kinnitasin jooksuratta pakiraamile ja tõstsin plikatirtsu korvi.



Kuidas teile tundub, kas see laps on seda nägu, nagu ta kahetseks hirmsasti ja enam kunagi üksinda hulkuma ei lähe? Ma julgen kahelda. Aga öelge mulle, mis üksinda maailmaavastamise kihk see nendel kolmepoolestel on?

4 kommentaari:

  1. Vastus kysimusele: nad on just avastanud, et pole enam lyhikeste jalgadega titad, vaid suured, ja suudavad kiiresti ja kaugele liikuda. Mulle tuleb meelde, millise mõnuga ma ise väiksena jooksin. Eriti mõnus oli see peaaegu et lendamise tunne siis, kui kurjad suured inimesed ei näinud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina ei mäleta, et mulle oleks joosta meeldinud. Isegi lapsena mitte. Mis muidugi ei tähenda, et ma poleks ära kadunud. Ka minu vanemad on mind metsast otsida saanud. Ainult, et mina ei jooksnud väga kaugele, vaid istusin vaikselt kivi taga ja mõtlesin. Ma ei mäleta, mis suured mõtted mul mõelda olid, aga igal juhul oli seda parem teha ilma segajateta.

      Kustuta
  2. Maailmaavastajat vaadates tuleb miskipärast "Nukitsamees" meelde:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures mulle meenutab ta ka pidevalt mingit Nukitsameest või Tötskääbust või mingit pokut või muud krutskeid täis tegelast. Ma kahtlustan, et lisaks kelmikale ilmele mängib suurt rolli ka vastumeelsus juuste harjamise suhtes.

      Kustuta