Ongi kogu aeg piinlik

 Käisime möödunud reedel perega Juu Jääbi festivalil. Oli tore - meie Mpsiga nautisime muusikat, Tõruke vahtis telefoni ja plikad leidsid endale uued sõbrad, kellega ringi rullida. Tore oli seni, kuni Tirts kontserdi kõige pidulikumal hetkel oma uue sõbraga lava ees kaklema läks ja artistist üle karjuma hakkas. Olin sunnitud toore jõuga oma kriiskava lapse lava eest ära lohistama. Piinlik oli. Tõruke ütles selle peale elutargalt: "Emme, sul on väikesed lapsed, siis ongi kogu aeg piinlik!"

Igal juhul järgmisele üritusele ma neid kaasa ei võtnud. Saatsin hoopis vanavanematele hoida - olgu neil ka vahelduseks piinlik.

Järgmine üritus oli sajanditagune Muhu pulm. Mina olin seal pruudi sugulasena. Sai süüa, juua, laulda ja tantsugi lüüa. Muuhulgas sain targemaks vanade Muhu pulmakommete osas ja nautida silmipimestavat värvidemängu. No need muhulased on ikka edevad olnud. Ja kui edevusest rääkida. Siis sain minagi oma uue rahvarõivakomplekti esimest korda selga. Ainult sukad olid laenatud.

Minu tehtud on kõik tikandid (nii päris kui petukaup). Ja põlle õmblesin ka ise valmis. Pätid on kohalike meistrite kätetöö, nagu ka vöö (sealjuures eritellimusel peremärkide ja tammelehtedega pannal). Särgi õmbles ja pitsid heegeldas minu ema. Seeliku lasin teha naabersaare käsitöömeistril ning tanu on vana, aga teadmata päritoluga (ostetud osta.ee-st).

Aga muidu on elu lill. Mul hakkas puhkus. Olen täna juba suure hooga eestlaslikult puhanud. Värvisin ära väikese kuuri ja akna piirdelauad ka peaaegu (ainult kaks jäi värvimata, sest päike lõõskas peale). Tegin nimekirja töödest, millega puhkuse ajal tahaks ühele poole saada. Nimekiri tuli nii pikk, et võta või palgata puhkust juurde, et tehtud saaks...