#Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval

Kaamos kutsus jutujahile. Ma esiti mõtlesin, et ah mis ma diletant ikka sulemeeste sekka trügin, loen ja naudin parem teiste kirjutisi. Aga miskipärast tuli see kirjutamise mõte pidevalt minu juurde tagasi. Nagu tüütu kärblane, kes laupäevahommikusel magusal uneajal on otsustanud, et just Maailmaparandaja nina peal on kõige parem ringi sibada (hea lai tantsuplats). Üritasin küll mõtet ära ajada, sest noh, polnud ei inspiratsiooni ega ideepojukestki, aga ikkagi tuli see jutujaht pinisedes tagasi ja kõditas nina. Egas midagi, ainus lahendus tüütusest vabanemiseks on heita kõrvale "ahmisnüüdmina" mentaliteet ja see asi lihtsalt ära teha. Lõppeks on ju vaja ka keskpärasusi, et tipud* saaks selgelt särada.

Seega siis selline autobiograafiliste sugemetega kirjatükk.

---------------

Paula seisis kitsukese esikupeegli ees. Ta keeras end üht- ja teistpidi, aga kuidas ta oma keha ka ei väänanud, ikka ei õnnestunud tal kogu oma lopsakat figuuri tervenisti ahta klaasiriba peale ära mahutada. See ei kõlvanud muidugi kusagile. Üks korralik endast lugupidav naisterahvas ei saa minna avalikkuse ette kontrollimata, kas välimus on ikka tipp-topp korras. Aga mil moel sa saad veenduda, et kõik on parlanksis, kui peeglisse mahub kas tagumik või siis rinnapartii, aga mitte kunagi mõlemad korraga.

Ei, nii see jätkuda ei saa, otsustas Paula. Siin on kaks lahendust. Kas osta laiem peegel, aga see ei sobiks kuidagi hoolikalt valitud interjööriga, või tõmmata gabariite koomale. Viimase kasuks rääkis ka tõsiasi, et viimasel ajal olid riided kuidagi kitsaks jääma hakanud. See oli loomulikult hiljuti hangitud uue pesukuivati teene. Muud selgitust siin olla ei saa.

„Aitab!“ ütles Paula otsusekindlalt. „Täna on minu uue tervisliku elu esimene päev! Hüvasti pekk!“

Klõps.

Oota, kas see oligi see kuulus klõps, millest kõik edukad kaalulangetajad räägivad. Teate ju küll, see heli, mida teeb lüliti peas kui mõttemaailm totaalselt muutub. See klõps, mida Paula oli nii kaua oodanud, kuid kunagi kuulnud polnud.

Ega see polnud ju esimene kord otsustada kaalus alla võtta. Olles juba lapsest saati tormaka kasvuga, oli Paula loendamatutel kordadel võtnud ette „korralikuks“ hakata. Ta oli proovinud läbi kõikvõimalikud kaalulangetusprogrammid, alustades kaalunälgijatest ja lõpetades kuulsa Hollywoodi praevorsti dieediga. Ta oli hankinud endale spordiklubi kuldliikme kaardi. Ostnud hüppenööri hularõnga ja keldris kopitas trenažöör. Ta oli käinud zumbas, joogas, body pumpis ja ei tea kus veel. Ta oli külastanud isegi hüpnotisööri, kes lubas, et peale viit sessiooni ajab mõte kommidest tal südame pahaks. Tõsilugu oli aga see, et kogu selle aja kui hüpnotisöör pendlit keerutas, suutis Paula mõelda vaid käekotis ootavale Twixi šokolaadile.

Igatahes olid kõik varasemad entusiastlikud algused leidnud hiljemalt kolmandaks päevaks oma kurva lõpu kiirtoidukohvikus topeltburgerit süües.

Aga sel korral on ju kõik teisiti. Ta kuulis klõpsu! Sel korral ta enam alla ei anna ja läheb võiduka lõpuni maksku see mis maksab.

Esmalt on muidugi vaja ettevalmistusi teha. Paula keeras otsustavalt peeglile selja, nii et perifeersed piirkonnad võdisesid. Kõige tähtsam on välja mõelda plaan. See ei olegi nii keeruline. Teooria oli temasugusel elupõlisel kaalujälgijal ju selge. Tuleb tarbida vähem kaloreid kui neid kulutada. Nälgida ei tohi! Järelikult tuleb kalorite põletamist suurendada. Töö on selline istuva loomuga, kuid see pole takistus. Enne tööd saab jooksmas käia ja õhtul jõusaali või mõnda rühmatrenni väisata.

Uusi spordiriideid on vaja! Püksid kärisesid viimase body balance trenni ajal ju katki. Isver kui piinlik see oli. Ei tea, mis neist jooksutossudest sai? Ahjaa, tuleb meelde, viimasel sörkjooksul sadas vihma ja märjad tossud jäid kilekotiga koridori nurka seisma ning läksid hallitama. Nii jalatsid kui uus tärkav elu rändasid prügikasti. Egas midagi, tuleb uued tellida.

Paula istus arvuti taha ja veetis järgmised paar tundi veebipoodidest spordivarustuse hinnavõrdlust tehes. Lõpuks olid tellitud nii uued jalatsid kui ka kolm komplekti tutikaid riideid. Tegelikult ju nii palju vaja poleks olnudki, aga Paula ei suutnud kuidagi otsustada, millist valida, nii et võttis kõik.

Just sel hetkel kui Paula oli kopsaka arve maksnud, tundis ta kõhus tuttavlikku korinat. Ta hiivas end toolilt püsti ning läks külmiku juurde kindla plaaniga valida kerge suhkru-, rasva- ja tõenäoliselt ka maitsevaba eine. Külmiku sinakas valgusvihus seistes langes ta pilk aga eilsest õhtus alles jäänud šokolaadikoogile. Sellest on küll kahju. See oli väga maitsev ja maksis päris palju. Kohe kurb oleks seda ära visata. Pealegi on toiduraiskamine tänapäeva maailmas aina süvenev probleem, millele kaasaaitamine näitab vaid madalalaubalist hoolimatust keskkonna ja ühiskonna osas. Vastutustundlik kodanik sööks selle koogi ära ja alustaks seejärel tervislike eluviisidega. Lõppude lõpuks, oli veebipoes kirjas, et tellitud asjad jõuavad kohale alles järgmisel päeval, enne ei saa niikuinii uue eluga alustada...

„Klõps!“ kargas lüliti vanasse asendisse tagasi.

------

*Ma soovitan minna ja Kaamose lehelt teisi lugusid ka lugeda. Väga andekad ja eripalgelised.