reede, oktoober 08, 2021

#Jutujaht. Loodame, et nii siiski ei lähe

 „Piia, tule ruttu, teeme sulle patsi!“ kostus elutoast ema kärsitu hääl. Piia tõmbas teki üle pea. Juba see, et hommikuti üle mõistuse vara tõusta tuli, oli karjuv ülekohus. Päeva alustamine juustest sikutamisega oli aga ju sulaselge inimeste piinamine. Täielik ebaõiglus. Just, nii ongi! Ants ei pea üldse juukseid kammima, aga vot Piialt nõutakse seda. Iga hommik muudkui üks ja sama jutt. Piia, kammi juukseid! Piia, teeme patsi! Samal ajal võib Ants rahulikult magada. Nojah, Antsul on nii lühikesed juuksed, et neisse ei saakski patse teha, aga see ei ole praegu üldse oluline.

„Tule nüüd, sa jääd niimoodi kooli hiljaks!“ ema seisis lastetoa uksel, käed ähvardavalt puusas.

Piia pistis unise pea teki alt välja. „Emme, kas peab? Keegi minu klassis ei käi enam patsidega. Ega me mingid lasteaia tited enam pole.“

„Mind ei huvita, kuidas teised käivad. Minu laps ei lähe kooli nagu mingi Karva-Mari! Tule nüüd, ma kammin su juuksed ära!“

Piia ronis torisedes voodist välja, trügis emast mööda ning lukustas end vannituppa. Läbi ukse võis kuulda summutatud häält: „Ma olen juba suur tüdruk ja kammin ise! Sa sikutad nii valusalt!“

„Olgu, aga ära end vannituppa unusta. Peame viieteist minuti pärast juba minema hakkama.“
Piia näitas oma peegelpildile keelt, võttis ohates juukseharja ja asus oma pikki kuldseid kiharaid harjama.

„Ai! Ära tee!“ kostus järsku tasane hääl.

Kes see veel oli? Piia vaatas vannitoas ringi ning piilus isegi mustapesukorvi. Seal polnud kedagi. Ta kehitas õlgu ja hakkas uuesti juukseid kammima.

„Lõpeta ära, see on valus!“ piiksatas hääl taas.

„Kus sa oled? Kes sa oled?“ küsis Piia imestunult.

„Minu nimi on Pusanna ja ma olen siin samas, sinu juuste sees. Palun pane see kole asi käest, see teeb haiget.“

Piia vaatas tähelepanelikumalt oma juuksepahmakat ja nägi üht imepisikest karvast tegelast teda haledate silmadega piidlemas.

„Oi kui armas sa oled!“ kilkas Piia. „Aga kust sa siia said?“


„Tuul tõi,“ piiksatas väike tegelane.

„Mis mõttes tuul tõi?“ ei saanud Piia aru.

„Mäletad kui sa eile õhtul koos sõpradega õues kulli mängisid? Mina kössitasin läheduses ühe tokerja peni seljas ja märkasin kui ilusasti su juuksed tuules lehvisid. Hüppasin möödakihutava tuuleiili kukile ja lasin end otse sinu pähe kanda. Ja siin ma nüüd olen. Palun ära aja mind ära. Keegi ei armasta mind. Ükskõik kuhu ma lähen, ikka peletatakse mind kammide ja harjadega minema.“

„Ära karda,“ lausus Piia, „minu juures võid end üsna kindlalt tunda! Ma ka ei salli kamme.“
„Piia, hakkad sa juba lõpetama?“ kuuldus ukse tagant ema kärsitu hääl.

„Oi ei, ema ei luba mul ju kammimata kodust välja minna,“ meenus Piiale kurb tõsiasi.

„Sa silu juukseid ainult pealtpoolt, ma peidan end siia alla ära, siis ei märka ema midagi,“ andis Pusanna head nõu.

Ja nii Piia tegigi. Ta tõmbas harjaga paar korda üle pealae ja sõlmis kiharad kiiresti lohakaks hobusesabaks ja seadis end kooli poole teele. Pusanna aga seadis enda patsi sisse mõnusalt sisse ning hakkas vaikselt endale pesa punuma.

Väike Pusanna osutus lõbusaks seltsiliseks. Aegajalt kõdistas ta Piiat kõrva tagant või pajatas mõne naljaka anekdoodi ja matemaatika tunnis ütles isegi vastuseid ette. Õhtul magama minnes ümises Pusanna tüdrukule unelaulukest ja Piia oli õnnelik, et oli endale nii nunnu sõbra leidnud.

Järgmisel hommikul ärgates kontrollis Piia, ega Pusanna ole jalga lasknud. Ei olnud. Pisike elukas naeratas talle juuksepahmakast vastu ja tundus, et ta tunneb end seal hästi. Oli teine isegi pisut kosunud. Piia tervitas sõpra, libistas paar korda harjaga üle pea ja sättis end taas rõõmsalt kooli poole teele.

Nii kordus see mitu päeva kuni Pusanna oli Piia pähe korraliku pesa pununud ja tüdrukul oli juba päris raske juukseid siluda. Ikka ja jälle kippus hari kinni jääma.

„Rumal tüdruk, mis sa vehid selle kammiga siin!“ tõreles Pusanna, kes oli vahepeal päris kogukaks kasvanud ja ei paistnud enam sugugi nii armsake olevat.

„Aga ma ei saa ju nii sassis peaga ometi kooli minna,“ vastas Piia õnnetult. „Natuke ikka peab kammima!“

„Ei pea! See teeb haiget! Kas sulle meeldiks, kui mina sind sakutaks?“ torises Pusanna ja sikutaski Piiat juustest.

„Ai! Ära tee,“ kiljatas Piia.

Pusanna ainult naeris selle peale ja sikutas tüdrukut veel kord juustest.

Mida aeg edasi, seda enam hakkas Piial tekkima kahtlus, et võibolla ikka polnud kõige parem mõte lasta Pusannal enda pähe kolida. Väikesest armsast karvakerast oli saanud suur kiusupunn. Lõbusate lugude asemel kippus ta rääkima lorilugusid ja suisa roppusi ning matemaatika tunnis ütles Piiale meelega valesid vastuseid ette. Õhtuse unelaulu asemel aga jorises niisama ja kõige tipuks sikutas aegajalt tüdrukut juustest.

Ühel laupäeva hommikul otsustas Piia, et talle aitab.

„Sa pead nüüd mu peast minema kolima!“ teatas ta kindlameelselt karvakollile.

„Ei tule mõttessegi!“ naeris Pusanna tigedalt. „Mulle siin meeldib ja ma ei kavatse kusagile minna!“

„Sellisel juhul tuleb kasutusele võtta karmimad vahendid,“ teatas Piia ja haaras peeglilaualt kammi.

„No eks tee proovi!“ nähvas Pusanna.

Piia üritaski, aga kohe kui ta kammi sassis juuksepahmakasse surus, haaras karvakoll sellest kinni ja hakkas juuksesalkusid ümber kammi mässima. Hetkega oli kamm kõvasti juuste sees kinni ja Piial ei õnnestunud seda sealt kuidagi lahti kangutada.
„Ha-haa,“ parastas Pusanna, „nüüdsest peale jagan siin käske mina! Ei igasugustele kammidele, harjadele ja šampoonidele ning hommepäev saadan oma õdedele vendadele ka sõna, et nad siia koliks.“

„Aga... aga ma ei taha, et mu peas...“ alustas Piia, kuid Pusanna ei lasknud tal lõpetada.

„Mingit sinu pead ei ole olemas! See on nüüd minu pea!“ käratas elukas ning sikutas tüdrukut kõvasti juustest. „Nüüd mine too mulle moosi!“

Piial tulid valust ja nördimusest pisarad silma. Nii ei saa ju! Kuidagi peab ju selle hirmsa karviku vastu saama! Järsku meenus tüdrukule, et teises toas on lahendus kõigile probleemidele.

„Emme, emme, appi!“ tormas ta vannitoast välja.

„Piiake, mis juhtus?“ imestas ema tütre häält kuuldes.

„Emme, ma ei taha, et need elukad mu peas elaks!“

„Mis elukad?“ ei saanud ema esimese hooga aru. „Isver, kas sul on täid?!?“

„Ei, see on... Pu... Pu... Pusa...nna,“ nuuksus Piia.
„Näita siia, mis sul seal peas toimub,“ lausus ema Piia kammisoengut lähemalt uurides. „No tule taevas appi, on sul siin alles suur pusa! Millal sa viimati korralikult pead kammisid?“

 Piia lõi silmad maha ja ei vastanud midagi.

„Ah, vahet pole,“ lausus ema. „Nüüd tuleb see harakapesa igatahes lahti harutada.“

Ta pani tüdruku enda ette toolile istuma ja hakkas salk salgu haaval sasipead korrastama. See ei olnud lihtne töö. Pusanna võitles vihaselt vastu. Ta hoidis kõvasti Piia juustest kinni, sikutas neid ja isegi hammustas vaest tüdrukut. Ema oli aga järjekindel ning hoolimata Piia pisaratest ja vigisemisest, õnnestus tal pika peale suurem osa sasipuntrast lahti harutada. Kui alles oli jäänud vaid päris väike, aga see eest eriti tihe pusa, teatas ema: „No siin ei aita küll enam muu kui käärid!“

Naksti lõikas ta sassis salgu ära ja viskas selle prügikasti. Koos juustega rändas rämpsu hulka ka pisikeseks kahanenud Pusanna.

Sellest päevast alates kammis Piia alati oma juukseid suure põhjalikkusega ja kontrollis ega mõni pusakoll sinna pesa pole punuma hakanud.
Pusanna aga sai prii sõidu prügimäele, kust ta end takjana ühe raadaka rebase saba külge haakis. Nüüd rändabki ta mööda ilma ringi ja loodab leida mõnd lohakat sasipead, kelle juustesse end alatiseks sisse seada. Mine sa tea, ehk peidab ta end ükspäev sinugi juustesse...

Loodame, et nii siiski ei lähe.

-------------

Sel korral üritasin susserdada midagi oma lemmikžanris, milleks on lastekirjandus. Pole vist vaja rõhutada, et seekordne kirjutis on maha kirjutatud otse elust. Meil käib igal hommikul Täpsiga tuline debatt teemal "Juuste kammimine - kas ühiskondlik norm või inimõiguste piiramine". Sealjuures tuleb mainida, et Täpsi ilusad pikad juuksed on sellised, mille sisse Pusanna hea meelega koliks, ehk siis piisab korra lakka lehvitada, kui see on juba läbimatuoid pusasid täis. Samal ajal kui minu loomulik lokk, mis näeb niisama välja juba nagu üks suur harakapesa, on üllatavalt kergelt kammitav...

Teiste jutuküttide jahisaak leitav siit.

6 kommentaari:

Indigoaalane ütles ...

kahju, et ma siia pilti ei saa postitada. Mul on reaalsest elust juhtum, kui laps oli 2 kuud välismaal elanud ja Pusanna oli ta juustesse vahepeal pesa teind ja elu oli samuti võimalik lõpetada vaid kääridega. tegin tookord pildi ka, sest sinu armsa joonistusega võrreldes oli tegemist ikka rämeda ja kurja koletisega :)
Väga vajalik jutt, seega :)

maailmaparandaja ütles ...

No need väljamaa Pusannad on kindlasti eriti ohtlikud...

Lendav ütles ...

Mul on päris hea meel, et mul poisipea on :D
Lugu on igatahes eluline ja haarav. Aitäh!

kertu ütles ...

Päkapikk pikapäk, seal on jutt Pusa. Või oli see Pusakoll. Ikka vist ainult pusa. Ilmselt ka elust enesest, ahga seal läks pusa veel tüdruku juustest edasi rändama.
soodoma

maailmaparandaja ütles ...

Kuulasin netist selle teise pusa loo ära. Heljo Männi pusakoll oli kahtlemata samast liigist. Võibolla isegi Pusanna sugulane. Vanaonu näiteks.
Ma pole muidugi väga üllatunud, et keegi teine veel pusakollidest kirjutanud on. Nad on üsna levinud inimkaaslejad.

Kaamos ütles ...

Oi, mul oli lapsena ka paar sellist sõpra. Alguses olid toredad väikesed susad, õige ruttu kosusid takusteks pusadeks. Nii, et kui vaeslaps muinasjutus takkudest endale seelikulõnga ketras teadsin ma täpselt, millised need takud olid.