„Piia, tule ruttu, teeme sulle patsi!“ kostus elutoast ema kärsitu hääl. Piia tõmbas teki üle pea. Juba see, et hommikuti üle mõistuse vara tõusta tuli, oli karjuv ülekohus. Päeva alustamine juustest sikutamisega oli aga ju sulaselge inimeste piinamine. Täielik ebaõiglus. Just, nii ongi! Ants ei pea üldse juukseid kammima, aga vot Piialt nõutakse seda. Iga hommik muudkui üks ja sama jutt. Piia, kammi juukseid! Piia, teeme patsi! Samal ajal võib Ants rahulikult magada. Nojah, Antsul on nii lühikesed juuksed, et neisse ei saakski patse teha, aga see ei ole praegu üldse oluline.
„Tule nüüd, sa jääd
niimoodi kooli hiljaks!“ ema seisis lastetoa uksel, käed ähvardavalt puusas.
Piia pistis unise pea teki
alt välja. „Emme, kas peab? Keegi minu klassis ei käi enam patsidega. Ega me
mingid lasteaia tited enam pole.“
„Mind ei huvita, kuidas
teised käivad. Minu laps ei lähe kooli nagu mingi Karva-Mari! Tule nüüd, ma
kammin su juuksed ära!“
Piia ronis torisedes
voodist välja, trügis emast mööda ning lukustas end vannituppa. Läbi ukse võis
kuulda summutatud häält: „Ma olen juba suur tüdruk ja kammin ise! Sa sikutad
nii valusalt!“
„Olgu, aga ära end
vannituppa unusta. Peame viieteist minuti pärast juba minema hakkama.“
Piia näitas oma peegelpildile keelt, võttis ohates juukseharja ja asus oma
pikki kuldseid kiharaid harjama.
„Ai! Ära tee!“ kostus
järsku tasane hääl.
Kes see veel oli? Piia
vaatas vannitoas ringi ning piilus isegi mustapesukorvi. Seal polnud kedagi. Ta
kehitas õlgu ja hakkas uuesti juukseid kammima.
„Lõpeta ära, see on
valus!“ piiksatas hääl taas.
„Kus sa oled? Kes sa
oled?“ küsis Piia imestunult.
„Minu nimi on Pusanna ja
ma olen siin samas, sinu juuste sees. Palun pane see kole asi käest, see teeb
haiget.“
Piia vaatas
tähelepanelikumalt oma juuksepahmakat ja nägi üht imepisikest karvast tegelast
teda haledate silmadega piidlemas.
„Oi kui armas sa oled!“ kilkas Piia. „Aga kust sa siia said?“
„Tuul tõi,“ piiksatas
väike tegelane.
„Mis mõttes tuul tõi?“ ei
saanud Piia aru.
„Mäletad kui sa eile õhtul
koos sõpradega õues kulli mängisid? Mina kössitasin läheduses ühe tokerja peni
seljas ja märkasin kui ilusasti su juuksed tuules lehvisid. Hüppasin
möödakihutava tuuleiili kukile ja lasin end otse sinu pähe kanda. Ja siin ma
nüüd olen. Palun ära aja mind ära. Keegi ei armasta mind. Ükskõik kuhu ma
lähen, ikka peletatakse mind kammide ja harjadega minema.“
„Ära karda,“ lausus Piia,
„minu juures võid end üsna kindlalt tunda! Ma ka ei salli kamme.“
„Piia, hakkad sa juba lõpetama?“ kuuldus ukse tagant ema kärsitu hääl.
„Oi ei, ema ei luba mul ju
kammimata kodust välja minna,“ meenus Piiale kurb tõsiasi.
„Sa silu juukseid ainult
pealtpoolt, ma peidan end siia alla ära, siis ei märka ema midagi,“ andis
Pusanna head nõu.
Ja nii Piia tegigi. Ta
tõmbas harjaga paar korda üle pealae ja sõlmis kiharad kiiresti lohakaks
hobusesabaks ja seadis end kooli poole teele. Pusanna aga seadis enda patsi
sisse mõnusalt sisse ning hakkas vaikselt endale pesa punuma.
Väike Pusanna osutus
lõbusaks seltsiliseks. Aegajalt kõdistas ta Piiat kõrva tagant või pajatas mõne
naljaka anekdoodi ja matemaatika tunnis ütles isegi vastuseid ette. Õhtul
magama minnes ümises Pusanna tüdrukule unelaulukest ja Piia oli õnnelik, et oli
endale nii nunnu sõbra leidnud.
Järgmisel hommikul ärgates
kontrollis Piia, ega Pusanna ole jalga lasknud. Ei olnud. Pisike elukas
naeratas talle juuksepahmakast vastu ja tundus, et ta tunneb end seal hästi.
Oli teine isegi pisut kosunud. Piia tervitas sõpra, libistas paar korda harjaga
üle pea ja sättis end taas rõõmsalt kooli poole teele.
Nii kordus see mitu päeva
kuni Pusanna oli Piia pähe korraliku pesa pununud ja tüdrukul oli juba päris
raske juukseid siluda. Ikka ja jälle kippus hari kinni jääma.
„Rumal tüdruk, mis sa
vehid selle kammiga siin!“ tõreles Pusanna, kes oli vahepeal päris kogukaks
kasvanud ja ei paistnud enam sugugi nii armsake olevat.
„Aga ma ei saa ju nii
sassis peaga ometi kooli minna,“ vastas Piia õnnetult. „Natuke ikka peab
kammima!“
„Ei pea! See teeb haiget!
Kas sulle meeldiks, kui mina sind sakutaks?“ torises Pusanna ja sikutaski Piiat
juustest.
„Ai! Ära tee,“ kiljatas
Piia.
Pusanna ainult naeris selle peale ja sikutas tüdrukut veel kord juustest.
Mida aeg edasi, seda enam hakkas Piial tekkima kahtlus, et võibolla ikka polnud kõige parem mõte lasta Pusannal enda pähe kolida. Väikesest armsast karvakerast oli saanud suur kiusupunn. Lõbusate lugude asemel kippus ta rääkima lorilugusid ja suisa roppusi ning matemaatika tunnis ütles Piiale meelega valesid vastuseid ette. Õhtuse unelaulu asemel aga jorises niisama ja kõige tipuks sikutas aegajalt tüdrukut juustest.
Ühel laupäeva hommikul
otsustas Piia, et talle aitab.
„Sa pead nüüd mu peast
minema kolima!“ teatas ta kindlameelselt karvakollile.
„Ei tule mõttessegi!“
naeris Pusanna tigedalt. „Mulle siin meeldib ja ma ei kavatse kusagile minna!“
„Sellisel juhul tuleb
kasutusele võtta karmimad vahendid,“ teatas Piia ja haaras peeglilaualt kammi.
„No eks tee proovi!“
nähvas Pusanna.
Piia üritaski, aga kohe
kui ta kammi sassis juuksepahmakasse surus, haaras karvakoll sellest kinni ja
hakkas juuksesalkusid ümber kammi mässima. Hetkega oli kamm kõvasti juuste sees
kinni ja Piial ei õnnestunud seda sealt kuidagi lahti kangutada.
„Ha-haa,“ parastas Pusanna, „nüüdsest peale jagan siin käske mina! Ei
igasugustele kammidele, harjadele ja šampoonidele ning hommepäev saadan oma
õdedele vendadele ka sõna, et nad siia koliks.“
„Aga... aga ma ei taha, et
mu peas...“ alustas Piia, kuid Pusanna ei lasknud tal lõpetada.
„Mingit sinu pead ei ole
olemas! See on nüüd minu pea!“ käratas elukas ning sikutas tüdrukut kõvasti
juustest. „Nüüd mine too mulle moosi!“
Piial tulid valust ja
nördimusest pisarad silma. Nii ei saa ju! Kuidagi peab ju selle hirmsa karviku
vastu saama! Järsku meenus tüdrukule, et teises toas on lahendus kõigile
probleemidele.
„Emme, emme, appi!“ tormas
ta vannitoast välja.
„Piiake, mis juhtus?“
imestas ema tütre häält kuuldes.
„Emme, ma ei taha, et need
elukad mu peas elaks!“
„Mis elukad?“ ei saanud
ema esimese hooga aru. „Isver, kas sul on täid?!?“
„Ei, see on... Pu... Pu...
Pusa...nna,“ nuuksus Piia.
„Näita siia, mis sul seal peas toimub,“ lausus ema Piia kammisoengut lähemalt
uurides. „No tule taevas appi, on sul siin alles suur pusa! Millal sa viimati
korralikult pead kammisid?“
Piia lõi silmad maha ja ei vastanud midagi.
„Ah, vahet pole,“ lausus
ema. „Nüüd tuleb see harakapesa igatahes lahti harutada.“
Ta pani tüdruku enda ette
toolile istuma ja hakkas salk salgu haaval sasipead korrastama. See ei olnud
lihtne töö. Pusanna võitles vihaselt vastu. Ta hoidis kõvasti Piia juustest
kinni, sikutas neid ja isegi hammustas vaest tüdrukut. Ema oli aga järjekindel
ning hoolimata Piia pisaratest ja vigisemisest, õnnestus tal pika peale suurem
osa sasipuntrast lahti harutada. Kui alles oli jäänud vaid päris väike, aga see
eest eriti tihe pusa, teatas ema: „No siin ei aita küll enam muu kui käärid!“
Naksti lõikas ta sassis
salgu ära ja viskas selle prügikasti. Koos juustega rändas rämpsu hulka ka
pisikeseks kahanenud Pusanna.
Sellest päevast alates
kammis Piia alati oma juukseid suure põhjalikkusega ja kontrollis ega mõni
pusakoll sinna pesa pole punuma hakanud.
Pusanna aga sai prii sõidu prügimäele, kust ta end takjana ühe raadaka rebase
saba külge haakis. Nüüd rändabki ta mööda ilma ringi ja loodab leida mõnd
lohakat sasipead, kelle juustesse end alatiseks sisse seada. Mine sa tea, ehk
peidab ta end ükspäev sinugi juustesse...
Loodame, et nii siiski ei lähe.
-------------
Sel korral üritasin susserdada midagi oma lemmikžanris, milleks on lastekirjandus. Pole vist vaja rõhutada, et seekordne kirjutis on maha kirjutatud otse elust. Meil käib igal hommikul Täpsiga tuline debatt teemal "Juuste kammimine - kas ühiskondlik norm või inimõiguste piiramine". Sealjuures tuleb mainida, et Täpsi ilusad pikad juuksed on sellised, mille sisse Pusanna hea meelega koliks, ehk siis piisab korra lakka lehvitada, kui see on juba läbimatuoid pusasid täis. Samal ajal kui minu loomulik lokk, mis näeb niisama välja juba nagu üks suur harakapesa, on üllatavalt kergelt kammitav...
Teiste jutuküttide jahisaak leitav siit.
kahju, et ma siia pilti ei saa postitada. Mul on reaalsest elust juhtum, kui laps oli 2 kuud välismaal elanud ja Pusanna oli ta juustesse vahepeal pesa teind ja elu oli samuti võimalik lõpetada vaid kääridega. tegin tookord pildi ka, sest sinu armsa joonistusega võrreldes oli tegemist ikka rämeda ja kurja koletisega :)
VastaKustutaVäga vajalik jutt, seega :)
No need väljamaa Pusannad on kindlasti eriti ohtlikud...
VastaKustutaMul on päris hea meel, et mul poisipea on :D
VastaKustutaLugu on igatahes eluline ja haarav. Aitäh!
Päkapikk pikapäk, seal on jutt Pusa. Või oli see Pusakoll. Ikka vist ainult pusa. Ilmselt ka elust enesest, ahga seal läks pusa veel tüdruku juustest edasi rändama.
VastaKustutasoodoma
Kuulasin netist selle teise pusa loo ära. Heljo Männi pusakoll oli kahtlemata samast liigist. Võibolla isegi Pusanna sugulane. Vanaonu näiteks.
VastaKustutaMa pole muidugi väga üllatunud, et keegi teine veel pusakollidest kirjutanud on. Nad on üsna levinud inimkaaslejad.
Oi, mul oli lapsena ka paar sellist sõpra. Alguses olid toredad väikesed susad, õige ruttu kosusid takusteks pusadeks. Nii, et kui vaeslaps muinasjutus takkudest endale seelikulõnga ketras teadsin ma täpselt, millised need takud olid.
VastaKustuta