Alguses oli sõna.
Kust see tuli? Ei tea. See oli justkui koguaeg olemas olnud. Nagu lootusekiir kesk pilkast sõnatust. See oli hea sõna. Väike, kõigest paar silpi, aga hea. Seda oli tunda. Sõna oli soe ja pehme ja kütkestav. Helisev. Just helisev! Võis tunda kuidas see kogu ümbruse vibreerima pani ja igast võnkest sündis uus sõna. Sõnad kogunesid punti, võtsid rivvi, moodustasid lauseid ja lugusid.
Igal sõnal oli oma kõla. Mõnikord tekkis sõnadest harmoonia. See võnkus läbi aja ja ruumi ning kõikjal tärkas elu. Selgus, et tühjus ei olnudki tühi, vaid täis uinunud mõtteid, mis ootasid äratamist.
Teinekord aga kriipisid sõnad üksteise vastu, põrkasid kokku, läksid puntrasse ja sassi. Ka need sõnad levisid, kuid tõid kaasa kaost ja hukku.
Ometigi olid need samad sõnad. Head sõnad.
Mõnikord juhtus aga nii, et sõnad ei hakanudki helisema. Ükskõik, mispidi neid ritta laoti. Ei midagi. Sõnad maigutasid hääletult nagu tummad kalad ja pudenesidlõpuks vaikselt tolmuks.
Just nii juhtus Maailmaparandaja neljanda jutujahiga. Antagu andeks, et hea sõna (aitäh selle eest) raisku lasin.
------
Teistel läks paremini. Lugege neid siit.
Aga sai ju lugu. Hea, soe ja pehme nagu linnupesa.
VastaKustutaAitäh hea sõna eest :)
KustutaMulle meeldivad mängud sõnadega!
VastaKustutaSul tuleb see hästi välja ;)