nutinälg

Eile öösel andis mu telefon otsad. Jõle lugu. Ja nii abitu on olla kohe. Nagu käsi oleks küljest kukkunud või midagi. See on ikka uskumatu, kui tihti tahaks haarata telefoni, et midagi internetist kontrollida, mõni pilt klõpsata või lapse magamapaneku taustaks mõnd mängu mängida. Helistada pole nagu vaja olnudki, aga juba see mõte, et ma ei saa helistada, kui mul peaks tahtmine tekkima, on hulluksajav.

Kuhu ma küll jõudnud olen? Ometi pole kaugel see aeg, kui selleks, et sõbraga rääkida, tuli minna ja uksekella helistada. Mäletan selgelt ka seda aega, kus ma leidsin, et mul ei ole mobiiltelefoni vaja, sest lauatelefonist piisas küll ja enam.

Oma esimese mobiili sain gümnaasiumi lõpetamiseks. See oli vana hea Nokia 5110. Teate ju küll, purunematu, hävinematu, aku pidas vastu vabalt nädal aega, sest ega sellega muud teha saanud kui helistada, ussimängu mängida ja siis umbes 20 sõnumit vastu võtta enne kui sõnumimälu täis sai. Naelu oleks võinud ka seina lüüa ilmselt.

Igatahes tellisin endale kiiresti uue telefoni. Paar päeva saan teha intensiivset nutivõõrutust ja siis on lootust olukorra normaliseerumisele