Neljapäev, oktoober 21, 2021

Aastapäev

Täna on tähtis päev! Väikest viisi nagu juubel. Jah. Täna 10 aastat tagasi sai minust ema! Enne seda olin ma muidugi ka nii üht kui teist, aga ema ma ei olnud. Samas on just see osa minust mänginud viimase 10 aasta jooksul olulisimat rolli minu igapäevaelus. 
No on need olnud alles tegusad aastad. Sinna on mahtunud ikka ohtralt kõikvõimalikke emotsioone ja tundeid. On olnud nii õnne, rõõmu, uhkust, heldimust, vaimustust kui ka kurbust, jõuetust, läbikukkumist, viha ja ohtralt muret. Kõige rohkem siiski armastust!
Ema amet on selles suhtes imeline, et ükskõik kui haledalt sa omast arust ka ei põru, ikka armastatakse sind tingimusteta. Ja ükskõik kui võimatult su lapsuke ka ei käituks, ikkagi armastad sa teda ja ei vahetaks iial mõne hooldevabama eksemplari vastu välja.
Ei saa salata, et Tõrukesega on meil tulnud palju piike murda ja ma mõtlen hirmuga selle piikidemere peale, mis meid veel ees ootab. Mitte väga kauges tulevikus on ju varitsemas suur ja hirmus puberteedikoll. Loodame, et ka selle kolliga on nii nagu kõigi teiste kollidega - nende vastu aitab kõige paremini kollitõrjevahend (soovitatavalt pihustatav). Tõruke on loomult kange kui kadakas. Ta tahab teha asju nii nagu talle meeldib, aga samas õigesti ja kuna need alati ei ühti, siis jaurab seni, kuni maailmakord annab alla ja seadistab end temale sobivaks. Tõruke võtab kõike isiklikult. Näiteks kui riieldakse mõne teise lapsega, tunneb ta nagu oleks temaga riieldud. Aga kui kiidetakse kedagi teist, siis võtab ta seda kui etteheidet, et miks ta pole kiitust ära teeninud. Ta on ikka olnud minu murelaps, sest ta muretseb väga palju. Eelkõige selle üle, kas ta ikka teeb kõik õigesti. Aegajalt tulevad ka aga üldfilosoofilised küsimused. Alles see oli kui ta ahastas, et mis mõtet on koolis käia, kui me lõpuks kõik niikuinii ära sureme. Et mis on üldse kõige selle mõte*. 
Tõruke ei armasta muutusi ega ootamatusi - tal peab asjade käik olema selge ja kõrvalekaldumised on lubatud vaid väga harvadel juhtudel. Samas, mida vanemaks, seda kergemini ta muutustega kohaneb.
Teisest küljest on ta väga empaatiline ja südamlik tüüp. Peale suuri lahinguid tuleb ta tihti vabandama (mis teadupärast on väga raske tegevus isegi täiskasvanutel). Aegajalt tuleb ta välja selliste õrnusavaldustega, et süda läheb härdaks kohe. Oma õdesid kiusab ta kõigest väest, aga samas ka hoolib nendest väga.
Tõrukese algus oli raske. Ta ei saanud kuidagi hoogu sisse. Käima hakkas ta teistest hiljem, rääkima veelgi hiljem. Tema õed omasid kahe aastaselt juba hulga laiemat sõnavara kui Tõruke kolmeselt. Suvel enne neljandat sünnipäeva käis aga mingi krõks, ja Tõruke hakkas rääkima. Eesti keeles, mitte tõrukese omas nagu senini. Lasteaia lõpuks oli ta oma eakaaslased kätte saanud ja pooltest möödagi kihutanud. Selleks ajaks oskas ta juba soravalt lugeda ja vaid väheste vigadega kirjutada.
Nüüd kolmandas klassis läheb tal hästi. Tõruke on nutikas, terane ja maailma asjadest huvituv tegelane. Ta oskab ja soovib luua seoseid. Tihti küsib ta asjalikke küsimusi ja palub lahti seletada kui ta millestki aru ei saa. See võib olla tüütu, sest noh, ise ka ju ei oska seletada, aga õpetlik nii talle kui mulle.
Ja hinneteleht on tal lihtsalt imeline. Puhta viitepuru. Jooksvates hinnetes on sel aastal madalaimaks hindeks viis miinus. Mina, kes ma olen ikka arvanud, et olin eeskujulik õppur, ei saanud küll nii ilusa hinnetelehega eputada. Kirjatehnika oli mul selline kolme poole neli ja õigekiri samamoodi. Tõrukese kirjatähed (olgugi, et lopergused) on ikkagi ilusamad kui minu omad, aga õigekirjas on tal loomulikku annet, mida mulle sugugi antud pole. Tõrukese tugevaimaks küljeks paistavad olevat siiski reaalained. Või noh, matemaatika. Kolmandas klassis on vara teiste reaalainete osas seisukohta võtta. Vähemalt selles osas tahaks väita, et laps on minusse (kuigi Mpsi hinneteleht oli ka väga eeskujulik).
Musikaalne on ta ka. Kahjuks ainult keeldub muusikakooli minemast. Ma ei kavatse sundida ka. Ega temast artisti niikuinii ei saaks. Aga akordioni kääksutamine tuleb tal minu meelest väga hästi välja. Kuigi kui kohe esimesel korral ideaalselt välja ei tule, siis kipub draamakuningannat mängima. See on vist ka minust. Mitte musikaalsus. See teine pool.

A lõpetuseks tahaks küsida traditsioonilise küsimuse. Aeg kuhu tõttad? 10 aastat, see on sisuliselt veerand minu elatud elust. Ometigi alles ta sündis... 

*42 loomulikult. Aga see vastus ajas Tõrukese närvi, kuigi tekitas ka pisut huvi.

3 kommentaari:

Indigoaalane ütles ...

Palju õnne teile ! :) esimene juubel :)

Katarina von Blogger ütles ...

Nii armast postitus! Palju õnne mõlemale!
Ja võin lohutuseks öelda, et vähemalt minu poistel on see kollitav puberteet väga rahulikult läinud, poisid vist rahunevad maha pärast 12-ndat sünnipäeva. Minu esmasündinu saab paar kuu pärast juba 20. 🙄

maailmaparandaja ütles ...

Me väga täname.
Ma tegelikult loodan vaikselt selle peale, et kuna siiamaani on meil olnud küllalti keerukas aeg, siis kompensatsiooniks saame ilusa ja muretu pubekaea. Oleks ju igati õiglane.
Teisalt olen ma kuulnud, et elu olevatki karm, aga see-eest ebaõiglane...