Vanarahvas ei tea asjast midagi. Mul hakkab puhkus vaikselt läbi saama, aga alles täna, kui sai aialauad puiduimmutusvahendiga üle tõmmatud ja paar prussi puukuuri seina taotud, tunnen, et hakkab veidi puhkuse tunne tulema.
Seni oli ainult üks uimerdamine ja jalad seinal passimine. No esimene puhkusenädal läks puhtalt laulupeo "nahka". Uhke tunne oli muidugi laulukaare all koos tuhandete lauljatega külg-külje kõrval lauleleda. Kuigi jah, see küünarnukitunne oli seal nii suur, et kohati ei mahtunud isegi nii palju liigutama, et saaks plaksutada. Ja ma siiani imestan, kuidas mu vanemad mind rahvamassist üles ei leidnud... Ometi kõrgusin oma tanuga nagu majakas teiste kohal.
See oli muide minu esimene kord ka valikkoorides üles astuda. Kuigi ma pean tunnistama, et valikkoorid, kuhu saavad valituks isegi minusugused nooditundmatud möödalaulikud, ei ole ehk asi millega liialt uhkustada.
Olgu kui tore see laulupidu tahes - puhkuseks ei saanud seda ikkagi nimetada. Kui ma lõpuks pühapäeva öösel koju jõudsin olin läbi nagu läti raha peale mõnd suuremat sorti inflatsiooni.
Ülejäänud puhkuse aga olen tõesti valdavalt lugenud, tikkinud või siis koos lastega kultuuriväärtustega tutvunud. Ma tõesti ei tea, kes sellist asja puhkuseks nimetab. Kogu minu panus jääb kahele viimasele puhkusepäevale. Loodan, et ilma peab ja saab puukuuri meisterdamisega jõudsalt edasi nihkuda.
Lisaks on mul plaan homme mõõdulindiga riideaita minna ja uurida välja, kas on võimalik ellu viia ainus lahendus ruumikitsikusele, mille olen suutnud välja mõelda või tuleb kiiremas koras paari kuuga väike juurdeehitus majale teha.
P.S see on täiesti teadlik valik eirata asjaolu, et ma pole pool aastat midagi kirjutanud ja jätkata nagu oleks eile pooleli jäänud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar