teisipäev, juuli 30, 2019

Kuumaharakas või palavapart?

Kui külmapelguri kohta öeldakse külmavares, siis kuidas kutsutakse palavapõlgurit?

Võeh, küll see nädalavahetus oli jõletult kuum. Tundsin end kui praemuna pannil. Higi voolas kõikseaeg kärestikulste koskedena ja peale kahe kolme keskmise pikkusega sammu astumist lõõtsutasin juba nagu  astmaatiline eesel. Selle asemel, et aga jõuetult  kaelast saati vees liguneda tuli tavapärasest rohkemgi liigutada.

No esmalt oli vaja Täpsi sünnipäevapidu maha pidada. Ma tõesti üritasin istuda puu all varjus seljaga laste poole ja ignoreerida igasugust hädakisa, aga mõningased seigad (tark plastiliin mitte nii targa lapse juustes või kulmudes, poiste kaklus, maailma parim aardejaht* jne) sundisid siiski end aegajalt jalule ajama. Kui viimane laps lahkus, olin higist märg nagu kalts ja ainus millele mõelda suutsin, oli mõnus jahutav meri. Merre ma sain. Jahutust sealt aga eriti ei leidnud.

Seejärel tuli pühapäev, mil meie saarekesel oli kodukohvikute päev ja kuna me sel aastal otsustasime ise mitte kohvikutada, siis tuligi ette võtta kohvikute külastamine. Meie esiklaps teatas, et tema tahab minna ainult LaMuhu kohvikusse (kus saab käia absoluutselt iga päev) ja teistesse mitte ei taha, sest seal on teised inimesed ja külla on ta nõus minema ainult siis kui on kellegi sünnipäev. Talle teadaolevalt polnud aga ei Pädastes ega Paenasel sel päeval kellegi sünnipäeva. Ma ei teadnudki, et ta meil nii suur sotsiofoob on. Ainult läbi häda õnnestus ta siiski Avenüü kohvikusse meelitada. Täpike sotsialiseerus seevastu hetkega ja suhtles kõigiga nii mis jaksas.
Mps tegi ka tutvust uute ja huvitavate pillimeestega ja kiiresti pandi kokku väike pop-up bänd, millega kohvikukülastajaid lõbustada. Mütsi unustasid nad ainult maha panna. Mine sa tea, äkki oleks veel mündi või paar teeninudki. aga jah, ega mütsi saagi maha panna sellise palavusega. Võib päikesepiste saada.

Mina lõõtsutasin puu all kiviaia varjus ja üritasin mitte üles sulada. Ma pole niikuinii kunagi liigset  palavust armastanud, aga nüüd, mil olen vähemalt sama lai kui pikk**, on seda eriti raske taluda. Kohvikuretkelt koju jõudes tegin lastele jumalavallatu ettepaneku korraldada perekondlik veesõda. See ettepanek võeti hõisetega vastu. Aga leevendus oli vaid hetkeline.

Kujutage siis ette minu rõõmu, kui ma esmaspäeva hommikul kuulsin akna taga tuult mühisemas ja tundsin värsket jahedat õhku mind paitamas!


*Kuigi selles osas oli ka üks eriarvamusele jääv isik - sünnipäevalaps
** ja teadupärast olen keskmisest pikem

Kommentaare ei ole: