reede, juuli 19, 2019

Kõik on hukas (vol ei tea mitmes)

See on ikka kummaline, kuidas mõnel päeval võivad väsimus, hormoonid, mõtlematult puistatud sõnad ja ei tea mis kõik veel oma töö teha nii et hommikusest rõõmsast, energilisest ja teotahtelisest maailmaparandajast jääb õhtuks järele vaid kurnatud enesehaletsusest nõretav vrakk.
No täna on just selline päev. Tahaks teha midagi asjalikku, aga lihtsalt ei jaksa. Isegi nii palju motivatsiooni ei suuda ma endas leida, et perele korralikku õhtusööki valmistada, koristamisest ja muust säärasest rääkimata. Laste kasvatamisest ma ka parem ei räägi. Tundub, et minu headest kavatsustest hoolimata olen kusagil täiega rappa läinud.
No ja siis veel siit ja sealt kokku kogutud lausekatked, mille osas ma arvasin, et need mind ei mõjuta, aga mis tegelikult on ikkagi nähtamatu pinnuna hinge jäänud. Seda kõike võimendamas hormoonide möll... Ega rohkem polegi vaja, et end täielikuks läbikukkumiseks pidada. Absoluutselt igas valdkonnas.

Peab vist magama ära minema ja lootma, et homme suudan end ilusasti kokku võtta ja ärgata sellisena nagu ma tegelikult tahaks olla  - hea ema, imeline abikaasa, tore sõber, enesega rahul, ilusate mõtetega, mitmekülgselt andekas, võimekas ja igati eeskujulik kodanik.

Kindlasti mitte selline õnnetusehunnik nagu täna.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Homme on parem! Pea püsti!