Jõulupidustused

Jõulud selleks korraks üle elatud. Sel aastal oli jälle pisut teistmoodi kui eelmistel.

Nimelt ei olnud 24. mitte ühtegi jõulupidu. Selle asemel läksime Mpsiga hoopis matkama. Meie igasügisene Harilaiuretk oli ju veel tegemata. Õnneks oli ilm piisavalt sügisene, nii et käras küll. Tänu mereliselt pehmele talvele võis lumevalgetest jõuludest vaid unistada. Meie saime hoopis vahuvalged jõulud!

Vesi vahutab ja keeb, kalda poole otsib teed; 
tulvab randa taandub samas - soomussärgid sätendamas, 
väljub vahutavast veest nelikümmend vägimeest

Oh seda lainete möllu. Tahes tahtmata piilusin silmanurgast, ega Tšernomori näha pole. Ei olnud. Aga meeldivalt värskendav oli see jalutuskäik küll. Hea vaheldus hapukapsalehale ning verivorstivingule.

Ega verivorst ja hapukapsas ka olemata jäänud, kuigi need saabusid alles 2. jõulupühal.
Esimesed jõulupühad veetsime minu perekonnaringis. See perekonnaring on juba päris suureks paisunud ja lapsepõlvekodu hakkab pisut väikeseks jääma. Õnneks mahub häid lambaid ühte lauta päris palju ja meie lustlik "itaalia perekond" sai oma jõulud kenasti ära peetud. Olgugi, et istekohad oli defitsiit ja söömine toimus püstijalabaaris.
2. jõulupühad olime Mpsi perekonnaga, mis on pisut pisem, aga kordades vaiksem.

Nüüd tuleb aga püksirihmal kaks auku järgi anda ja 1. jaanuarist jälle dieeti pidama!

Uus põlvkond

Ma olen ikka mõelnud, et peaks blogimise edasi andma noorematele ja entusiastlikumatele. Õnneks on järelkasvu peale tulemas. Tõruke näitab üles suurt huvi kirjutamise vastu. Näiteks kirjutas ta mulle arvutisse ühe toreda lookese. Lugege ja nautige paljulubava kirjaniku esimest teost. Milline teemapüstitus! Milline väljapeetud sõnakasutus! Milline püänt!

ÜHEL PÄEVAL KUI OLI VÄGA KÜLM OTSUSTAS ÜKS

ONU JA LAPSED ÕUVE MINA AGA NAD UNUSTASID

JÕULU LAMPID IGAVESEKS PANA ONU ÜTLES

KÜLL ON TORE VARSTI TULI KEVAD’

AGA LAPSED ÜTLESID ONU SA VIST UNUSDASIT

 JÕULU LAMPID MAJA KÜLGE PANA

Mitte eriti alusetu süüdistus

Mulle tehti ükspäev märkus, et ma pole juba enam kui kuu aega blogi kirjutanud. Nii kurb kui see ka pole, siis on tegu õigustatud kriitikaga. Minu ainus vabandus on see, et niiiiiiii kiire on. Ja kui parasjagu polegi nii kiire, siis millegipärast ei teki tahtmist arvutit lahti teha ja trükkima hakata. Pigemini leban apaatse näoga nurgas ja ei tee mitte midagi. Mis mind siis niimoodi kurnab? Siin on teile väike, kuid kinlasti mitte lõplik loetelu:
1) Töö. Jah töö on see, miks ma ei taha enam arvutit lahti teha. Seda saab seal niigi üle mõistuse palju vahtida. Ja mitte lihtsalt vahtida, vaid koguaeg tuleb midagi teha ka. Tegemata tööde nimkiri on pikem kui kunagi varem ja iga tehtud töö tekitab kolm uut ülesannet juurde.

2) Ehitamine. Kui ma parasjagu ei lihvi, laki või pahtelda, siis ma mõtlen sellele, mida tegema peaks. Igasugune meelelahutuslik tegevus on saadetud alati väikese süümeka lisandiga – tegelikult peaks ju ehitama. Kui jutt ehitusele läks, siis meil on väikesed edasiminekud. Meil on nüüd mõnes toas põrand. Mõnes toas veel ei ole.

3) Igasugused eriprojektid. No näiteks ehitasin ma lasteaia jõulumaale kamina. Jah, just kamina. Varsti taotlen omale pottsepa paberid ja hakkan raha eest ahjusid tegema. Head ahjumeistrit on ju raske leida. Minu ahjud on ilusad ja annavad palju sooja. Vähemalt seni kuni nad põlevad. Papist kaminad muidugi väga pikalt ei põle… Tegelikult on veel palju mõtteid, mida tuleks ja tahaks  teha, aga lisaks sellele, et ei jõua blogida, ei jõua ka neid eriprojekte ellu viia.

4) Lapsed. Nad on küll elu õied, aga nagu päris lilledega, on ka nendega päris palju sehkendamist. Teadupärast pole ma suurem asi botaanik ja potililled minu juures kaua vastu ei pea. Lastega on õnneks veidi paremini läinud. Lilli unustan ma kasta, aga lastele ikka süüa annan. Kuigi nad tahavad häbematult palju süüa – Iga päev lausa. Ja siis nad on super kaosameistrid. See on lihtsalt hämmastav kui palju kaks nii väikest last korda viia jõuavad!

No ja seda nimekirja võib veel pikalt jätkata.

Aga eks vahel jääb mõni hetk üle ka. Näiteks praegu. Kuigi Tõruke juba viriseb kõrval, et ta tahab ka kirjutada ja Täpike seletab midagi väga nõudlikult. Peab kuulama, kui ei kuula, siis pannakse kuulama.

Jussike, meie kass, on ka risti jalus kui vähegi saab. Eile näiteks panime koos majale jõulutulesid. Kevadel avastasin et akende pesemine on selle maja puhul äärmiselt lihtne. Ei pea üldsegi turnima. No vot. Ka jõulutulede räästasse kinnitamine oli ütlemata mugav (kui varukast sisse nirisev vesi kõrvale jätta). Minusugune, keskmisest pisut pikem daam (!?), ulatas ilusasti ilma redelite ja toolideta räästani. Ainult otsaviilude puhul oli redelit vaja ja vot siin see kass mulle appi tuligi. Mitte, et ta oleks aidanud redelit tassida. Ei, selle raske töö pidin ma üksi tegema, aga ronimises oli ta küll abiks. Ronis koos minuga redelist üles ja oli moraalseks toeks. 

Pärast kadus ta ära. Tavaliselt jookseb ta mu jalust maha kohe kui nina ukse vahelt õue pistan. Aga eile õhtul polnud teda kusagil. Käisin isegi otsimas, aga ei leidnud. Hommikul ka ei olnud. Alles siis kui hakkasin autosse minema, nägin kuidas Tõrukese turvatoolis üks karvakera magas. Lapsed olid ta kogemata autosse lukustanud. Õnneks oli Jussike end viisakalt ülal pidanud ja ei olnud autot ära reostanud. Ainult kassikarvu on nüüd palju…

Vot nii see minu eluke veerebki siin...

Lapselaste nimed

Laste nimede valimine on keeruline ja vastutusrikas ülesanne. Pahatihti on noored vanemad sellega puhta hädas. Õnneks on Täps ettenägelik ja tegi selle raske töö jub täna ära. Kuna selle ajani mil ma vanaemaks saan, on loodetavasti ikka veel ohtralt aega ja mälu on teadupärast ju kehvake, siis talletan nad siia ajaloo annaalide tarbeks.
Täps pidi saama 6 last (matemaatikas pole ta liiga tugev)
Kõigepealt 4 tüdrukut:
Anna
Rora
Tuuli
Roos

Ja siis 4 poissi:
Monster Tšak
(lihtsalt) Monster
Ken
Kõu

Täpsi eeskujul otsustas ka Tõruke, et ta tahab üht tüdrukut nimega Rinne ja kaht poissi nimedega Massik ja Ron. Hiljem mõtles ta ümber ja otsustas ainult Roni kasuks. Massiku ja Rinne nimed käskis ta maha sodida, et nad ei teaks tulla ja lõpuks teatati armuliselt, et kui mõni laps peaks rohkem tulema, siis võin ise neile nimed panna. Võtan seda kui lubadust...

Üldse on siin toredad filosoofilised teemad nagu kumb oli enne kas muna või kana...

Õnne soovime mul!

Opaa ja ongi minu sünnipäev käes. 35 aastat! Aga kuidagi hea tunne on sees. Vananemisest pole juttugi!
Tänane päev on olnud täis kallistusi ja õnnesoove ja kui see päev läbi saab, pole ka karta et asi kipuks nukraks, sest sain paar uut raamatut kingituseks, mida kibelen juba lugema.

Ühesõnaga mul on praeguse vanuse ja eeloleva aasta osas hea sisetunne!

Pisarakiskuja

Mis mänge teie lapsed mängivad?

Minu omad mängivad näiteks sellist mängu, et mina olen keegi võõras naine ja nemad on koolilapsed, kellel pole kodu ja kes hiilivad salaja minu kööki sooja. Sest nad on nii väikesed, et ei oska ise maja ehitada. Nende pärsivanemad on kas surnud või siis suurema tõenäosusega sõitnud kaugele põhja kopraid vaatama....

No kas ei hakka siis hale väikestest vaestest kodututest lastest?

· · · / — — — / · · ·

Aga alates eilsest töötab minu kõrvaltoas Laisik. Nüüd on päeva keerulisimaks ülesandeks otsustada, et kas vajadusel hõigata teda või kirjutada läbi skype. Nojah, alati on võimalus veel meil saata või helistada, aga see viimane on pisut kahtlase väärtusega, kuna minu telefon on tema kabinetis (kui suure saali kohta saab kabinet öelda). Põhimõtteliselt võiks kaaluda ka seinale morse toksimist, aga minu teadmised morse osas on kidurad. SOS ehk oskaks toksida. Aga võibolla pole rohkem vajagi.

Kui juba jutt laisikule läks, siis võik rääkida teistestki loomadest. Juba mõni aeg tagasi vaatasin, et ümber maja hulkuv metskass on kahtlaselt ümar. Ühel päeval selguski, et ta on pojad teinud meie varemete sisse. Jah, sõna otseses mõttes müüri sisse. Seal on üks sein laotud mingitest veidratest seest tühjadest plokkidest. No igatahes oli seal mingi hetk näha nelja kassipoega. Kolme valget ja üht oranžide kõrvade ja oranži sabaga (muidu valge). Mis ülejäänud kolmest sai, me ei tea, aga tõenäoliselt ei saanud neist midagi. Ühe kräunuja tõin aga müüri pealt ära. Lumivalge, sinisilm, supernunnu. Ainus häda on see, et meil on juba supernunnu kass.

Katsetasin ka siis sotsiaalmeedia maagiat ja oh seda üllatust. Juba samal õhtul oli kassihuviline olemas. Täna läks meie Lumehelbeke (kes on üks ütlemata hea isuga kass ja sõi end nende kahe päevaga lumepallikeseks) juba oma uude koju. Ta oli küll ülimalt armas ja oleks hea meelega ta endale jätnud, aga tegelikult on mul väga hea meel, et ta endale kodu leidis.

Juhan, meie päriskass, oli ju ka beebina valge. Nüüd on valgest asi kaugel. Varsti on must nagu öö. hetkel on üsna siiami välimuse endale hankinud. Usun siiski, et helbeke jääb värvitruuks (äärmisel juhul läheb oranžiks).

Kui aga kellelegi hirmsasti meeldivad valged kassipojad, siis andke teada. Panen teid järjekorda. Arvestades, et naabriperes elab üks väga tegus isane valge kõuts ja metsas on neid hulkurkasse jalaga segada, siis on aiult aja küsimus, mil järgmine pesakond meie õuele ilmub...

Vanakooli minecraft

Täna hommikul teatas Täps, et lasteaias pisikeste rühmas on minecrafti pilt seinal. Ma olin väga üllatunud, sest minecrafti  sihtgrupp päris sõimerühmas ju ei käi. Täps aga kinnitab veendunult, et on-on minecrafti pilt seinal. Tulgu ma aga vaatama, seal on minecrafti vikerkaar. Oligi... Peaaegu. Selline vanakooli minecraft. No vaadake ise. Sarnasus on ju täiesti olemas...

Targad lapsed

"Kui sa näed ühte lindu ja sa ei tea, mis selle nimi on, siis ei juhtu midagi kui sa ta kohta lihtsalt "lind" ütled..."

Vot sellised hommikused tarkuseterad meie preililt. Aga ega ka Tõruke alla jää. Näiteks teatas ta ükspäev kui tal keelati nina nokkida, et kõik inimesd nokivad nina! Vallavanem nokib ka!

Ilmselt otsiti argumentide kinnituseks kõige tähtsam tegelane. Hea veel, et ei öeldud, et proua president nina nokib.

Selle aasta esimene sünnipäevapidu

Nädalavahetusel kaaperdasime äsjaavatud Vidrike külamaja, et pidada seal maha minu ja minu ekstoanaabri ühine sünnipäevapidu (Ei, te pole midagi maha maganud ega õnnitlustega hiljaks jäänud. Lihtsalt kordki elus tahtsime pidada suvist sünnipäeva!)
Juba peole minek oli meeleolukas. Autos kõlas uus kuuldemäng "Litsid", mida vürtsitasid hiidlased oma poolkohtlaste naljadega. Kahjuks oli reis liiga lühike ja järjejutt jäi üsna põneva koha pealt pooleli. No tõesti. See on tavaline kuuldemängude ja järjejuttude häda. Nii tore on kui satud neile peale, aga nad jäävad kõige põnevama koha pealt katki ja siis järgmise osa magad raudselt maha. Peab vist veel koos Laisiku ja Mpsiga kusagile sõitma. Võibolla tiirutaks niisama mööda kodusaart ringi. No et saaks järjejutu lõpuni kuulata.
Kohale jõudes algasid kibekiired ettevalmistused ja küpsetamine. Tundus nagu oleks hirmus palju süüa olnud. Seda tundus muidugi ainult seni kuni 5 esimest inimest laua taha istusid ja ülejäänud 15 pidid näljaste nägudega suud vesistama. Järjekordne valearvestus (millele aitas kaasa see, et me osa sööki lihtsalt unustasime lauale tuua). Õnneks tõid kohalikud imemaitsavad pitsad kastanid tulest välja. Muidu oleks vaestele külalistele jäänud meelde ainult nälg. Ja isegi kui süüa oli kesiselt, siis vähemalt veini voolas seal piiramatus koguses. Teate ju küll neid veetünne, kust saad nii sooja kui külma vett. Paned aga topsi alla ja vesi voolab. Vot seal oli samal põhimõttel külmik, kust tuli veini. Valget, punast ja roosat. Järgmiseks juubeliks tahan endale ka sellist!
Pidu ise oli muhe. Sai sõpradega juttu ajada ja niisama mõnusalt aega veeta.

Ja hommik oli ka mõnus. No mitte see, et telefon kukkus poole öö pealt (nii pool kümnest) minu peale karjuma, aga see, et kui ma olin telefoni maha vaigistanud, siis silkasin mööda paadisilda otse karastavasse järvevette ja tegin paar kiiremat kroolimise liigutus. Igasugune mälestus veinikapist kadus kui imeväel. Milline värskus. Ma olen küll mereinimene, aga selline hommikusupluse võimalus tegi ikka kadedaks küll.

No ja kui me nii kaugele juba sõitnud olime, siis pidasime tagantjärele oma pulmaaastapäeva ka ära. Ikka selles samuses uues külamajas. Tõesti mõnus ja hubase olemisega koht. Mina igatahes julgen soovitada! Mina igatahes kavatsen sinna uuesti minna. Reserveerisin endale seal juba laua.

Pulmaaastapäev

Aga mul on täna pulmaaastapäev. Mpsil ka. Milline kokkusattumus!
Mina olen endale sobivalt muidugi mingi viiruse hankinud ja turtsun ning luristan väga romantiliselt tatti!
7. pulmaaastapäev pidi olema villapulm. Väga asjakohane. Lähengi panen villasokid jalga ja villase kampsuni selga ja salli kaela ja hakkan villast viskama...

vot nii

Oeh, appi. Jälle sada aastat mööda läinud ja ma pole midagi kirjutanud. Kuidagi aina kaugemale triivib see blogike minust. Või siis lihtsalt trügib päriselu vahele ja no ei jõua kõike üles kirjutada. Mitte, et midagi juhtunud poleks. Juhtunud on küll, aga kuhu tõmmata piir, et mis on oluline ajaloo annaalidesse talletada ja mis mitte.
See on kindlasti oluline, et tänaseks kahjuks möödanikku vajunud puhkuse käigus õppis Täps selgeks R-tähe ja Tõruke õppis lugema. See, et suuremat suveilma pole olnud, ei ole vist märkimisväärt. Samas ega mul poleks olnud ülemäära aegagi seda nautida. Sai ju hullumoodi ehitatud.
Sellest võiks järeldada, et maja on valmis ja kohe-kohe saab ka muud kõrvalhooned korda. Loomulikult see nii pole. Aga pisut on ikka edasi liigutud. On lootust, et talveks saame ikka põranda alla ja sooja majja. Muidu oleks ju nukker.
Tööl on endiselt kõik kontrolli alt väljas. Millegipärast on tööd rohkem kui seda teha jõuan. Ei teagi, kas asi on väheses jõudluses või ebainimlikult suurest koormusest. Tõde ilmselt kusagil vahepeal.

Teelõpu kohvik

Aga vot meie hakkasime möödunud nädalavahetusel kohvikupidajateks. Vedasime kodust kõik oma lauad ja toolid Laisiku juurde, kuulutasime näoraamatus laialt, et tuleb selline kohvik, millist te iial näinud ei ole, küpsetasime ja vaaritasime elu eest ja jäime seejärel külalisi ootama.
Juba pisut enne kohviku avamist hakkas neid saabuma. Ja muudkui tuli ja tuli ja tuli. Isegi siis kui kohvik oli juba tund aega suletud olnud tuli neid veel ja veel.
Me uskusime, et tänu õilsale eesmärgile ja heale reklaamile ikka mõni inimene tuleb, aga seda, et niiii palju tuleb, me küll ei oodanud. Mitte, et me oleks kurvastanud. Vorpisime aga kolm pesukausitäit pannkoogitaigent kookideks ja müüsime maha kõik, mis vähegi süüa kõlbas. Lõpuks jäigi järele ainult 9 viilu karaskit... Ülejäänud läks kõik. Pool tundi enne kohviku sulgemist ei olnud meil enam taigent ja kanad ka ei jaksanud muneda. Koogid olid otsas ja bänd laulis: "Pannkoogid on otsas, on vaid karaskit"
Jaa, bänd laulis. Meil oli oma isiklik majabänd nimega Anna teed (või kohvi). Mps laulis kõik oma lood ära, mida oskas ja see sobis imeliselt.
Õhtu saabudes olime väsinud kuid õnnelikud. Ja raha kogusime nii palju, et sellest saaks igale lapsele lasteaias kiivri osta ja kasvatajatele pealekauba.  Niiiiii palju kiivreid pole aga lasteaiale kindlasti vaja. Isegi kui me reklaamisime välja, et tulu läheb kiivrite ostmiseks. Ei, me ei kavatse seda raha maha juua. Lihtsalt nüüd tuleb hakata suuremalt mõtlema, et mida siis selle rahaga teha!

Muide, mitmed kohvikukülastajad kiitsid, et meil on toredad sildid. Ma ei jätnud kordagi mainimata, et ise joonistasin :D

pajatusi pükstest

Mina olen loomult teksainimene. Aegajalt tuleb küll naiselikkuse hoog peale ja kannan ka seelikut, aga kõige mugavamalt tunnen end ikka teksadega. Kuna aga kõik teksad minu kapis olid kas ribadeks kulunud või lootusetult väikeseks jäänud (kasvav laps, mis teha), tuli suunduda poodi uute järele. Leidsingi lausa kaks paari teksasid, mis jalga läksid ja enamvähem viisakalt sobisid. Ainus kummaline asi oli, et mõlema püksipaariga käis kaasas ka püksirihm, mis aga sugugi mulle ümber ei ulatunud (tuletan meelde, et püksid läksid probleemideta jalga). 

Siinkohal tahaksin pöörduda kõikide teksastootjate poole (kes ilma igasuguse kahtluseta on ju minu blogi püsilugejad) - Palun suurematele numbritele lisada juurde ka rihm, mis vastaks pükste mõõdule (või siis üldse mitte rihma lisada). Sest no tõesti. Sellele, kellele see rihm oleks ümber ulatunud, oleks need püksid olnud lootusetult laiad (ja üldiselt ostetakse pükse ikka pükste, mitte rihma järgi), minusugusel, kellele need püksid justkui mõeldud olid, pole aga selle m- suuruses rihmaga midagi peale hakata. 

Siinkohal, kallid saledad blogilugejad. Keegi püksirihma tahab?

Aga ma ei saa mainimata jätta kui rahul ma endiselt oma teksapoega olen. Ma lähen sinna, ütlen, et palun endale teksapükse. Müüjaonu ei hakka küsima, et mis numbrit kannad (sest ma ei tea), vaid vaatab mind korraks hindava pilguga (tuleb ära kannatada) ja laob mulle õiges suuruses teksad sülle teatades: "Need peaks Teile imeliselt sobima". Ja sobivadki.

No tõesti!

Seik kohalikult laulupeolt:
Tarbatu tantsijad rebisid rahva hulgast valimatult (või hoolikalt valides) ohvreid ühistantsu. Ka Mps läks jalga keerutama. Meie Täpikesega hulkusime sel ajal ohutus kauguses. Mingi hetk aga nägime siiski ka Mpsi tantsimas. Täpikese reaktsioon oli hindamatu:

"Issi tantsib! KES TA SINNA LASI?!?!"

Soovitan odavat tööjõudu

Täna hommikul ringutades tundsin mingit imelikku valu kätes... Hetkeks tekkis kahtlus, et issias, aga siis meenus kruus... mägede kaupa kruusa... ja labidas.

Jah, kuigi laupäev möödus lebotades, siis pühapäev oli puhas füüsiline töö. 6 kanti kruusa oli vaja aknast tuppa loopida ja laiali kühveldada. Olime selleks puhuks tellinud endale pealinnast toorest lihasjõudu appi. J. oli väga tänuväärne lihttööline. Tegi tööd nurisemata, leppis vähesega ja oli nõus Tuha-Juhaniga aset jagama. Jussikesele meeldis ta ka. Või siis maitses. Ise ta aga ei virisenud sugugi minu poolt valmistatud hõrgutiste üle, mis eranditult ebaõnnestusid.

Kuigi J. oli tugev ja osav, siis pisut kruusa jäi siiski veel sisse loopimata. Seega kui keegi tunneb, et muskel tahab kasvatamist, siis olete lahkesti oodatud. Ja kui kruus saab otsa, siis on võimalik liiva loopida. Ja kui liiv saab otsa, siis on pakkuda betoonitegu. Ja kui see ka otsa saab, siis noh, mõne kraavikaevamise leiame Teile ikka. Nii et kallid sõbrad, tuttavad ja võhivõõrad - olete lahkesti oodatud meile ehitama. Palka me ei maksa ja süüa ka eriti ei anna, aga muidu on ju überhea pakkumine!

Kassiteraapia

Peale seda kui lapsed olid mu närvid nii krussi ajanud, et ei saanudki enam aru, kus lõppesid närvid ja kus algasid juuksed, otsustasin katsetada rahunemiseks koduloomateraapiat. Kuna mrin nüüd nunnu nurrumootor kodus, siis ootused olid suured. Saingi teraapia. Nõelravi sessiooni täpsemalt...

väismus ja väsimus

Mul oli enne Jaane pea kaks nädalat tõelist kontoriroti unistuste puhkust. Nõrkemiseni füüsilist tööd. OH küll see oli ergastav. Või noh, õhtuks olin väsinud kuid õnnelik. Käed olid ämbrite tassimisest pikaks veninud ja lohisesid mööda maad järele kui ma õndsa naeratuse  saatel voodi poole komberdasin. Komberdasin just, sest kõik luud ja lihased olid ka haiged töörügamisest.

Nüüd olen ligi nädala juba tööl käinud ja õhtuks olen samuti laipväsinud, aga vaimset tüüpi väsimus pole sugugi nii meeldiv kui füüsiline väsimus.

 Lisaks veel see näriv tunne, et mul oleks nii kohutavalt palju vaja veel füüsilist tööd teha, aga aega ei ole lihtsalt.

Tuha-Juhan

34 aastat läks kõigest aega, et ma saaksin endale oma esimese kodulooma. Aga lõpuks ta siiski tuli. Saage tuttavaks: Juhan Tuhk, ehk Tuha-Juhan, ehk Jussike.

Nime osas käivad veel vaidlused. Kõik ülejäänud on Juhaniga leppinud, aga Tõruke on nõus pisarateni võitlema oma valikute eest. Hommikul tahtis ta panna kassi nimeks Krobin. Lõuna paiku tahtis panna Krakron ja õhtul tõenäoliselt võitleb juba Krokodilli eest.

Aga natuke kiisust ka. Juhan on minu kass. Arvaku lapsed mis tahavad. Nüüd on vaja kassikesele ka segeks teha, et ta on minu oma. See oleks küll nöök, kui Jussike valiks mõne teise inimese omaks.
Jussike sündis 14.mail (emadepäeval) ja on eeldatavasti poisskass.
Kassi ema on sinivereline lühikarvaline* ja isa segavereline pikakarvaline.  Ise on ta valge, tuhakarva käppade ja sabaga. Ainult varbad on valged.
Jussikesele meeldib istuda minu õlal või mängida kraed. Süles meeldib talle üldse magada. Üle kõige armastab ta Mpsi jopet.
Üldiselt on viisakas kass. Sööb, käib liivakastis ja magab oma majakeses, mis ma talle ehitasin.
Hetkel elab olude sunnil saunas. Meie elumaja on ju ülerahvastatud ja üles kaevatud.

*Briti lühikarvaline

Aardeotsijad

Kaks päeva oleme tegelenud varanduseotsimisega ning arheoloogiliste kaevamistöödega. Tänaseks on üles kaevatud sahver ja pool kööki. Senini pole leidnud muud kui paar esinduslikku potikildu. Eeldatavalt kammkeraamika ajastust. Ja ühe väga hästi säilinud arvatavasti roomaaegse jooginõu. Selle väärtus on hästi teaeda. Põhjale on kirjutatud ц 14 коп.

Jätkame otsinguid. Köögipõrand on veel suures osas läbi otsimata ja ei või iial teada, milliseid aardeid see endas peidab

Tolm on tore! Peaks see kõik ometi veel rohkem tolmama!

Mul on puhkus. Tüüpilisele eestlasele kohaselt on minu ettekujutus puhkusest see, et tuleb rabada niia palju tööd teha kui jõuab. Nii et kui puhkus läbi, siis oleks veel puhkusest puhkust ka vaja. No et tõesti puhkaks ka. Siiski vahelduseks kontoritööle on füüsiline töö ka virgestav ja vähemalt aju saab puhata. Ma naeran, et mul on ehituspuhkus, aga tegelikutl peaks ütlema hoopis lammutuspuhkus...
Esimesed kolm puhkepäeva sai valdavalt kolitud, aga täna läks siis õige rabamine lahti. Soojenduseks võtsime ühe põranda üles ja seejärel hakkasime lammutama nii et tolmas. Ja tolmu, tahma ja tuhka oli selle töö juures rohkem kui rubla eest. Nimelt lõhkusime ahju välja. Niikuinii ei tule korralikku talve ja külmas säilivatki paremini. Järgmisena on plaanis ka köögipõrand üles võtta. Peab vaatama ainult, et liiga hoogu ei satu ja kogu maja maha ei lammuta.
Tänase lammutuspäeva lõpuks olin must kui tont. Noh jah, aga Mps oli nagu neegertont - ikka täitsa must. Ja isegi lapsed, kes ametlikult pidid eemale hoidma,  olid millegipärast näost hallikad. Meenusid kohe Bullerby kirsimüüjad.

Multitalent

"Emme, kas tead, Liseti issi oskab laevu ehitada!" teatas Tõruke täna mulle. Rõõmustasime ühiselt Liseti üle, kellel on osav isa.

"Aga sinu issi oskab kitarri ja trumme mängida," lisasin mina. No et natukenegi meie väärtust lapse silmis tõsta. Kuigi laevaehitaja tasemele muidugi ei tõuse.

"Jah, sest ta  on pillimees," konstanteeris Tõruke elutargalt.
Kuna jutt juba andekatele inimestele läks, siis uurisin, et ei tea mida see emme ka teha oskab.

"Emme oskab süüa teha!" teatas Tõruke!

"Emme oskab koristada" hõikas Täps (kuigi tegelt ütles ta "kolistada")

"Emme oskab puid lõkuda!" lisas Tõruke.

"Kas kirvega?" imestasin mina.

"Jah, kirvega ja mootorsaega ka!" läks Tõruke juba õhinasse ja jätkas veel suurema õhinaga, "ja emme oskab driftida!"

Vot nüüd siis tuli tõde päevavalgele. Minu parimad oskused peituvad söögitegemises ja koristamises mis on minu lemmikamajapidamistööde nimistus üsna viimastel kohtadel. Kirvega puude lõhkusmit olen ma vähemalt proovinud, mida kindlasti aga ei saa öelda driftimise kohta.... Võibolla peaks proovima. Äkki olengi meisterdriftija...

Mis aga koristamisse ja söögitegemise puutub, siis lapsed tõeti arvad, et ma naudin seda. Vahel kui Tõruke kurjaks saab, siis ta kukub ähvardama. No see, et ta mind oma sünnipäevale ei kutsu, on tavaline, aga kui ta eriti karmiks läheb, siis ta teatab, et ta ei luba mul süüa teha ja ei luba mul koristada ka.

Küll ma nutaks lahinal.

laulupeopettumus

jaa, sel aastal läks meil eriti hästi. Suvi sattus olema nädalavahetusel.
Mina veetsin küll esimese suvepäeva toas pahteldades ja käisin õues ainult niipalju, et pesu kuivama riputada. Samas ma pesin viis masinatäit pesu, nii et ma sain päris palju õues olla. Seevastu teise ja viimase suvepäeva veetsin ma valdavalt päikese käes. Nii nagu igal aastal, nii õnnestus mul ka sel aastal end ilusasti ära põletada. Järgmistel päevadel pidin hoolega nina puuderdama ja seda puht praktilistel kaalutlustel. Ma oleks võinud liikluses kaose tekitada, kui mõni autojuht oleks mu erkpunast nina foorituleks pidanud.
Pühapäeval oli Ida-Saaremaa ja Muhu lasteaialaste laulu- ja tantsupidu. Minu esipujään pidi ka seal esinema ja ega pisipujäängi saanud maha jääda. Nii juhtuski, et marssisime kõik kenasti koos rongkäigus. Kui aga tuli esinemise aeg, siis teatas Tõruke, et ta on nii kohutavalt väsinud ja ei jaksa sugugi laulda ega tantsida ja et ta olevat pidanud IGA PÄEV NII PALJU laulma ja tantsima... Vaeseke. Ja nii ta keelduski teiste lastega koos esinemast. Kõik laulud laulis ta küll ilusasti publiku seast kaasta (kusjuures, Täps tegi sama, kuigi need polnud tema laulud), aga püünele minna ei tahtnud. Siisi. Ühes tantsus oli tal kanda tähtis hobuseroll ja seda ta polnud oma lavahirmust hoolimata nõus kellelegi teisele andma ja seega oma pisikese panuse ta ikka andis.
Mina olin ausalt öelda küll väga pettunud. Teades kui hästi Tõruke laulab, siis ma nii lootsin, et saan uhkust tunda lapse esimese laulupeo üle, aga võta näpust. Ilmselt ikkagi isasse - edevusest jääb lapsel puudu :P
See-eest olla mu laps paar päeva hiljem suuremate laste lasteaia lõpupeol Laisiku tütrega koos nii kaunilt laulnud, et lausa lust kuulata. Ja iga täiskasvanu, kes nende rühma etteastet nägi kiitis taevani kui uhkelt Tõruke (üksinda) luuletust luges. See natuke leevendas mu laulupeopettumust ja tegi emauhkusele pai.
Fakt on see, et mõlemad mu lapsed on küllaltki musikaalsed. Ma ikka aegajalt küsin neilt, et kas nad muusikakooli lähevad ja kui siis mis pilli nad mängima hakkavad. Tõruke on teatand, et tema hakkab õppima trummi, kuna tal on trummipildiga pluus. Olen mõelnud, et äkki peaks talle mõne pisema ja vaiksema pilliga pluusi kinkima. Ma küll ei tea, mis see olla võiks. Triangel? See läheb ka löökpillide alla. Siis äkki kammipill...
Täps ütleb iga kord uue pilli, mida ta õppida tahab. Pikka aega püsis see küll pasuna peal, aga eile arvas ta, et viiul võiks hästi kõlada. Ma kardan, et vähemalt esialgu see küll ülemäära hästi ei kõlaks...

Tänasega sai talv läbi ja algas suur suvi. Isegi jakikesega on palav, rääkimata siis talvejopest, mis veel nädal tagasi oli peaaegu asendamatu. Peab vist kohe bikiinid välja otsima. Mitte, et mul mingisugustki bikiinivormi oleks. Või noh, vorme on selgelt liiga palju ja bikiinisid liiga vähe.

Eurohala

Teadupärast olen ma suur Eurovisiooni fänn. Piinlik tunnistada, aga just nii see on. Ma üritan end välja vabandada sellega, et ajal, mil ma olin väga õrnas ja mõjutatavas eas, oli Eurovisiooni lauluvõistlus peaegu et kohustuslik vaadata. See muidugi ei tähenda, et mulle istuks muusikaliselt või visuaalselt see palagan, mis igal aastal aina tuure kogub. Sellegipoolest vaatan seda ikka ja jälle. Aga noh tänavused poolfinaalid ajasid peaegu et isu ära ka finaali vaadata. 

Esiteks, mismõttes ei saanud Soome edasi? See oli vist läbi ajaloo esimene Soome lugu, mis mulle tõesti meeldis. Mul on tunne, et juba puhtalt selle eest, et Soome suutis tulla välja ilusa lauluga, oleks ta pidanud ilma igasugu konkurentsita edasi pääsema.

Teiseks, mismõtes ei saanud Eesti edasi? Ma ei saa öelda, et ma oleks antud loo suur austaja olnud ja kaugeltki poleks ma ennustanud talle võitu, aga edasipääsu küll. Puhtalt juba Koidu eriti intensiivse sarimõrvaripilgu tõttu. Aga mine sa tea, võibolla just selles oligi häda. Iga kord kui ta jälle kaamerasse vaatas, halvas ta pilk potentsiaalsed helistajad ja need jäid auto esilaternavihus tardunud hirve kombel televusserit vahtima ja ei taibanudki hääletada.

Nojah, kui hääletamisest rääkida, siis mina muidugi ei hääleta. Siis on hea hääletajaid kiruda.

Nojah. paar peaaegu kuulatavat lugu sai siiski ka finaali, nii et võite üsna kindlad olla, et laupäeva õhtul istun ma teleka ees ja kirun ja naudin samaaegselt eurovisiooni trill-trallerit.

SAGAPO

Oo, möödunud nädalavahetus oli peaaegu et suvine. Fliisiga oli õues palav ja nii saigi pluusiväel riisutud. Kuigi ega riis* eriti käes püsida ei tahtnud. Käsi jälle haige. Aga noh, vanainimese asi. Kõik kohad on haiged. Eile näiteks valutas selg. Pea valutab niikuinii pidevalt. Ägedast värskeõhumürgitusest.
Nüüd on lisaks tavapärastele hädadele ka veel nohu! Niipalju siis soojast nädalavahetusest. Aga noh, selleks korraks on suvi ilmselt läbi ka. Tänase ilma kohaselt tuleks talveriided jälle välja otsida.

Nädalavahetusel oli siiski ka positiivseid tagajärgi. Pööning sai põranda alla ja nüüd on puudu vaid riiulid ja mägede viisi kaste, et saaks kogu aktiivses kasutuses mitteoleva maise vara ilusasti ära ladustada. Siis võibolla õnnestuks isegi saun kolahunniku alt välja kaevata ja eesmärgipäraselt kasutusele võtta. Mitte, et ma eriline saunasõber oleks (ja ise nimetab end veel eestlaseks!?!), aga laoruumiks oleks võinud ka lihtsama kuuri ehitada.


* Nii ütleb Täps reha kohta. Teatav loogika siin on.

aastaajatu

Ilusat kevadet! Ei, vabandust talve ikka! Oih, juba suvi, või kisub sügiseks?
Ilmataat on vist täitsa purjus, siin on iga päev eri aastaaeg. Üks päev oli kõik korraga. Hommikul lõõskas päike, siis tuli lund ja rahet, siis tuli äike. Proovi siis niimoodi sotti saada, mis aastaajaga täpselt tegu on. No ja nii tulebki korraga nii kevadmasendus kui sügiskaamos, sekka jõulurõõmu ja suvelustiga. Alles eile nõudis Täps, et pandaks mängima jõululaulude plaat. Samas olime sunnitud oma magamistoale kardinad panema, kuna päike hakkas liiga varakult laste padjale paistma. Muidu polnud hädagi - hommikune ärkamine tööpäeviti oli kergem kui hallil ja pimedal ajal. Probleemiks muutusid nädalavahetused, kus Tõruke juba kell 7 kires ja Täps hõikas poole öö pealt "Telvist!"

Muidu on meie päevad läinud töiselt nagu ikka. Päeval tööl ja õhtul kodus. Ehitamine ei edene ülemäära kiirelt, aga tibusammudega ikka liigub edasi. Ühel ilusal päeval kauges kauges tulevikus saab maja valmis ja siis on nii palju vaba aega, et ei oska sellega midagi peale hakata...

Tegelikult oskaks ikka. Paneks kokku mõne pusle, loek raamatuid, võibolla joonistakski. Koristaks toad ära... oh jah

Mul olid eile suured plaanid koristada.
Koju jõudes koperdasin legode otsa ja loobusin rumalast mõttest.
Teinekord enam nii ei mõtle

Harilaiul pika ja sirge mehega

Möödunud nädalavahetusel käis meil külas kadunud poeg Tanel. Meie pärislapsed võtsid ta hetkega omaks ning sundisid teda kohe "reis ümber mailma" mängima ja seletasid ning edvistasid nii et maa must. Näiteks Tõruke arutas temaga pikalt mandlite lõikuse teemal. Mõlemal mandlid lõikamata, nii et on millest rääkida. Mps oma mandlitu isikuga ei osanud sõnagi sekka öelda. Ega enne kui lapsed magama said meile õieti sõnaõigust antudki.
Järgmisel päeval viisime lapsed hoiule ning kihutasime suure saare edelanurka, et vaadata ega viltune majakas ometi ümber pole kukkunud. Ei olnud. Endiselt oli viltu. Sel korral oli kohe haruldaselt vähe kraami rannas. Üks coca-cola purk ja üks purk õlut. Lisaks tennisepall ja surnud metssiga. Isegi töösaapaid oli vähem kui tavaliselt.

See muidugi ei vähendanud meie entusiasmi. Kui väike matkatiir tehtud, siis pressisime end Päikesepüüdja juurde sauna ja öömajale. Järgmisel päeval aga kasutasime ära meie kalli külalise pikkust ja sundisime teda ehitustöödel abistama. Pool laest sai peaaegu pandud.

Põrsakari

Eile tuligi täiesti mobiilivaba päev. Õhtul kui koju jõudsin selgus, et telefoni aku oli lootusetult tühi. Nii lihtne ongi. Pesin hoopis aknad seest poolt ka ära. Mõnus.

Tänane hommik polnud sugugi mõnus. Keegi oli öösel minu väikesed nunnud ära viinud ja kaks vinguvat põrsast asemele toonud.  Üks ruigas ja teine kiunus ja ainus asi, mis lohutust pakkus oli see, et mul on neid vaid kaks, mitte näiteks kolm, sest ilmselt see kolmas oleks aia vahel kinni olnud ja põrgulärmi löönud. Igatahes tekkis mul tõsine tahtmine nad lasteaia värava taga autost välja tõsta ja ise hullumaja poole edasi sõita.

No nad peavad õhtul ikka kullatükid olema, et suudaks end taas heasse nimekirja smugeldada.

maha mobiilid!

Haa, võtan täna osa mobiilivaba päeva aktsioonist. Ma võiks siin pikalt heietada  teemal kui tubli ja eesrindlik kodanik ma olen, aga fakt on see, et unustasin telefoni lihtsalt koju. Paarsada meetrit kodust eemal tuli meelde, aga ei viitsinud tagasi minema hakata. Nüüd saangi ilma kiusatusteta mobiilivaba päeva teha. Tegelikult peaks ma olulislet vähendama oma mobiilikasutust.
Viimastel päevadel olengi seda teinud. Esiteks pole aega olnud, olen koristanud ja ehitanud ja muud säärast teinud. Näiteks eile pesin aknaid. See oli minu esimene kord selles majas ka väljast poolt aknaid pesta. Väga kummaline tundus, et igasuguse küünitamise ja turnimise asemel tuli hoopis kummardada, et aknaid pesta. Vot nii madalal on need aknad! Mitte nii nagu toona.
Lisaks on mu telefoniaega vähendanud ka asjaolu, mida paar postitust tagasi mainisin. Olen taas lugema hakanud. Selle asemel, et peale laste magamaminekut telefonis kommimängu mängida, veedan mõnusat aega raamatu seltsis ja naudin seda kogu hingest. Ilmselt naudiks veel kui mul oleks mõnus diivan, kus peal istuda. Taburet pole just kõige mugavam koht pikalt raamatuga vedelemiseks...
Siinkohal, kui kellelgil on üle üks ilus ja mugav diivanvoodi, mis vastaks meie köögi kabariitidest tulenevatele kitsendustele (st pole liiga pikk), siis kirjutage/helistage/joonistage. Pole välistatud, et saame kaubale. Ja siis ma kutsun Teid külla ja saate magada just selle sama diivani peal. Ja mina saan mõnusalt raamatut lugeda. Eeldusel, et seal parasjagu külalised ei põõna.

Ehitustandril

Sel nädalavahetusel tegin esmakordselt tutvust lauspahteldusega. Minu arust tuli esimese korra kohta päris viisakas. Ma vist ikka pean hakkama vaikselt ehitussektorisse üle kolima. 

Üldiselt läheb ehitusvaldkonnas aeglaselt ja raskelt. Eile näiteks oli terve päeva tulemus see, et puurisime 3 auku seinaplaati ja paigaldasime ühe prussi ja kaks abiliistu. Pahtlilabidat ei võtnud ma kättegi, sest pahtel sai otsa. 

Tegelikult on pooled asjad otsas. Peakski tegema nimekirja materjalidest, mida kõike tuleb kokku ostma hakata. Vähemalt nimekirjade tegemises olen ma tugev.

koi

Seoses lastesaamise ja majaehituse ja muu säärasega on igapäevane tempo tõusnud nii, et minu üheks meelistegevuseks - raamatute lugemiseks -õieti aega ei jäägi. Ma peaaegu et ei mäletagi, millal viimati raamatu läbi lugesin. Eelmisel aastal see oli, aga täpsemalt...
Igatahes olen nüüd juba kolm õhtut peale laste magamaminekut veetnud meeldivat aega raamatu seltsis ja tõdenud, et lugeda on ikka nii mõnus :)

Puhanud?

Muide, mul oli eelmine nädal puhkus. Vähemalt paberite järgi. Tegelikult vahetasin lihtsalt oma kontoritöölise ameti ehitajaameti vastu. Tõsi, palk oli sellel tavalisest ehitajapalgast oluliselt kesisem, aga eks kulged ka ehitamine aeglasemas tempos. Kuigi minu suurejoonelised plaanid jäid kaugeltki täitmata, sai siiski üht-teist ära tehtud. Pööning hakkab juba õiget kuju võtma.

Puhkuse juures on üks halb asi ka.  Nimelt tööletulemine. Kuna mul asendajat pole, siis tähendab see seda, et puhkuse ajal tööd lihtsalt kuhjuvad ja ootavad, et ma tagasi tuleks. Ja kui siis naasen tööle täis tegutsemisjanu, variseb see tohutu tegemata tööde virn mulle kaela ja lömastab mu entusiasmi hetkega. Nii ongi.

Ja need valged salgud mu peas pole mitte pahteldamisest tingitud, nagu ekslikult arvatekse vaid tõesti enneaegse vananemise tulemus. Selles süüdistan ma muidugi sõnakuulmatuid põrsakesi, tööstressi ja rahvusvahelist imperialismi.

Aga teie olge ikka vaprad. Üks musi ka teile!

Õige võõrsõna otsinguil

Eksisin oma blogisse ära. Päris tore oli lugeda, mis juhtus täna 10 või 12 aastat tagasi. Näiteks umbes 9 aastat tagasi oli mul hästi kiire seoses töökoha ja elukohavahetusega ja ma kurtsin, et mu blogimine on pärsitud... Jah tõesti. Sel päeval kirjutasin ainult kaks postitust....
Praegu kirjutan heal juhul kaks postitust kuus. Kui 2 posti päevas oli blogimine pärsitud, mis siis praegu on? Räigelt represseeritud? Blokeeritud? Totaalselt takistatud?

Hallo-hallo, Helgi Sallo

Appi-appi, kass läks kappi! Ma pole juba kolm nädalat mitte iitsatanudki siin. Kuhu see kõlbab? Häbi-häbi, püksis käbi :P. Ei saa öelda, et nende kolma nädala sisse poleks midagi mahtunud. Vastupidi. Liigagi palju on juhtunud.
Nüüd aga on mul paberite järgi puhkus. See on üks kauaoodatud sündmus. Mul olid ju puhkuseks suured plaanid. No minmaalselt maja valmis ehitada. Loomulikult ei lähe plaanid nii ludinal nagu loodetud, aga kolm päeva olen siiski ehitamisele pühendanud. Ja ühe võsas ragistamisele...

See kes loodab saada soolaleivapeole ja katsikule, peab veel kaua-kaua ootama, aga vaikselt ikka liigub. Vähemalt see soolaleiva küsimus. Katsikute vastu on mul kaks väikest armsakest, kes suudavad mu närvid nii krussi ajada, et puhas mõte kolmandast paneb silmanurga tõmblema ja käed värisema.
Aga ma lähen nüüd tagasi pahteldama....

Pidu minu maitsele

Nädalavahetusel toimus naabersaarel üks minu maitse järgi pidu. Minu maitse järgi pole muidugi väga keerukas  pidu teha. Tuleb lihtsalt ajada kokku punt toredaid inimesi ja siis poole ööni, aga veel parem kui hommikuni laulda. Kahjuks ei tule mõne pillimehe olemasolu seltskonnas. Meil oli neid sel korral lausa kaks. Mps on teadupärast juba vana kala kitarripiinamises, aga sel korral näitas ka Saarlanna, milliseid oskusi ta lühikese aja jooksul omandanud on.
Mina aga sorisin oma ajukäärude vahel ja otsisin sealt ammuunustatud laulude sõnu. Mõne ikka leidsin ka, kuigi mõnes kohas kippus pisut valesti minema. Näiteks Iffi poolt tuntuks lauldud "Julges laulus"  tulid keelele sõnad: "kasvõi neegrit paitan..." selle asemel, et tiigri hellitamisest laulda.
Igatahes oli väga tore ja loodan, et läheb millalgil kordamisele. Saarlannale sai igatahes karm käsk antud mitu laulu selgeks õppida. ma küll ei mäleta, mis laulud need olid, aga see polegi tähtis.
Võtsin ise ka korra kitarri kätte, aga noh, ma olen isegi selle ainuma loo ära unustanud, mida varasemalt läbi häda plõnnida suutsin. Juu peab iga kingsepp oma liistude juurde jääma. Minu liistud on ilmselt valesti ja valjusti möödalaulmine. Eks peab ka selliseid olema.


Eile olid vastlad. Sai suppi söödud ja liugu lastud ja kuklit mugitud ja isegi hobuvankril tehti sõitu. Liulaskmise kohta ütleks, et sel aastal ei tasu küll lina külvama hakata ja tasuks varakult mõne muu kultuuri peale mõtlema hakata...

99

Ilusat Eesti Vabariigi aastapäeva!
Täna tuli Vikerraadiost* päev otsa isamaalisi laule. Laulsin aga kaasa ja muudkui pahteldasin. Kui järg jõudis hümnini, siis tabasin end mõttelt, et mis saaks olla veel õigem kui oma kätega oma kodumaale oma kodu rajada. Muudkui laulsin ja pahteldasin edasi. Peaaegu, et oleks silmanurka pisaragi saanud. Aga mis teha kui juba sellised pateetilis-poeetilised meeleolud kallal olid. Hea veel, et ma parasjagu oma järjega pahteldamistööde juures olin, mitte näiteks värvimise juures. Pole sugugi välistatud, et siis oleks lae lipuvärvidesse võõbanud.

*Jah, ma olen tõesti nii vana inimene juba, et sellest on saanud minu lemmikraadio.

Patune plaan

Teadupärast olen ma juba pikemat aega (no nii viimased 20 aastat umbes) oma kaaluga maadelnud. Ilmsegelt pole ma maadlemises eriti  osav (või on minu kaal hoopis teise kaalukategooria maadleja), igatahes erilist edu ei ole ma selles saavutanud.

Täna olen otsustanud üle pika aja teha kodus hoopis pirukaid!

Ei mingit kaalumist.

See kaal võib üldse mõnda pimedasse kohta minna.

Head sõbrapäeva kallid blogisõbrad!

Saadan teile kõigile ühe virtuaalse kalli.

hajameelne

Mind on tabanud mingi hajameelsuse meisterklass.
No näiteks unustasin üks öö auto uksed lahti. Ei, mitte lukust lahti. Pärani lahti. Huvitav, kas Grein kasutas juhust ja magas ka pehmel asemel?
Teisel ööl aga unustasin kraani jooksma. Ma ei tea kuidas see võimalik on. Käisin pissil, pesin käed ja siis ei taibanud kraani kinni panna?
Mida järgmiseks? Hakkan pliidiraual mune praadima, kuna unustasin panni? Või müürin end sisse kuna unsutan ukse teha? Oi kui palju põnevaid võimalusi.

Mitmest küljest

Nädalavahetusel toimusid väikesed suured pidustused. Väikesed seetõttu, et pidu oli vaid perekonnaringis. Suured aga seetõttu, et esiteks oli suursündmus - minu isikliku isa juubileum ja teiseks seetõttu, et meie perekonnaring on üsna suureks paisnunud. Seda eriti siis kui kõik ühte väikesesse korterisse kokku pressitakse. Hea veel, et ei pidanud rõdul magama.

Lisaks juubeli tähistamisele näidati mulle ka minu värsket vennapoega. Ma polnudki teda näinud, kuigi oli juba suur mees. Ühekuune ja puha.  Nii nunnu. Mul tuli peaaegu et endalgi titeisu peale. Õnneks on mul selle ahvatluse jaoks vastumürk olemas. Lausa topeltkaitse. No kui Tõruke peaks parasjagu nunnukas olema, siis võib üsna kindel olla, et Täps näitab oma karusemat poolt. Või siis vastupidi. Vahel teevad nad lausa koostööd ja jonnivad korraga. Igasugune beebiisu läheb kiiresti üle. Teisalt on jälle tööl nii palju jamasid ja probleemseid olukordasid, et kohe kangesti tuleb tahtmine väike paus jälle sisse teha. Nii võib ju paljulapseliseks saada.

Kolmandast küljest vaadates aga toetab pujäänide püüdlusi pere järelkasvu kontrolli all hoida ka asjaolu, et me ehitasime ikka pisikese maja, kuhu kuidagi liiga palju inimesi sisse ei mahu. Või noh, mis ehitasime. EhitaME. Alles eile sai jälle pahteldatud ja lihvitud, nii et tolmas. Ja oi kuidas tolmas. Et see pahteldustöö ka kuidagi otsa ei saa. Aga ma muutun iga päevaga aina osavamaks. Varsti võin elukutsevahetusele mõtlema hakata ja lähen soome pahteldajaks. Alternatiiv lapsepuhkusele.

Punanina

Eile oli küünlapäev. Vanade eestlaste kombekohaselt jõin ka klaasikese punast veini. No ikka selleks, et tuleval aastal ka nägu kaunilt õheteaks ja ma poleks valge kui kartuliidu. Kuna aga alkoholi tarvitamine on minust viimasel ajal ikka väga suure kaarega mööda käima hakanud (mitte, et me varasemalt oleks suur viinanina olnud, aga vist oli rohkem üritusi, kus ikka klaasikese veini või väikese rummikoksi sai tehtud), siis piirdusin ühe klaasikesega.  Mul on küllaltki suur nägu. Ei tea, kas sellest veinikogusest ikka piisab, et põsed ka ilusasti punaseks saaks või piirdubki see ainult punase ninaga. Teadupärast on minu kaugete esivanemate seas lisaks ahvidele ka paar põhjapõdra rudolfi esivanemat. Kuidas muidu meil nii sarnane ühine joon on - punaselt hõõguv nina!


P.S Kes nüüd punajoomisega hiljaks jäi, siis ärge muretsege, võite siiski veel jumekaks saada. Järgmine võimalus on Maarjapäeval. Mul jäi valdav osa veinist alles, nii et kes on huvitet...

Kadunud olümpialootus

Käisin huvi pärast kehakoostise analüüsi tegemas. Sain teada, et olen täielikus harmoonias. Minu keha bioloogiline vanus on selle põhjal vaid aastakese maas minu passijärgsest vanusest. Seda oli meeldiv kuulda. Kuna ma pole mitte parimas füüsilises vormis, siis kahtlustasin, et masin soovitab mul koheselt pensionile minna.

Veel rohkem üllatas aga mind see, kui võimsana see näitas minu lihasmassi! Haa, suure pekikihi all on peidus tõeline kulturist! Või on minu puhul tegemist raisatud loomulikut talendiga. No kui ilma igasuguse treeninguta selline lihasmass saada, siis võib eeldada, et pisukese treenimisega võiksin juba olümpiamängudel kuuli tõugata või vasarat heita...

Kusjuures minu pekiprotsendi kohta öeldi, et see on optimaalne. Ma kardan, et see masin ei suutnud nii suure pinge all päris täie mõistuse juurde jääda :)

Põetaja

Suured pidustused on läbi  ja aeg on naasda argiellu. Naasemine saabus ka tagasilöökidega tervises. Eile teatati mulle lasteaiast, et olen täiesti tõbised lapsed sinna viinud ja olen üleüldiseks ohuks inimkonnale. Lapsed saadeti koju. Ma ei saa väita, et see poleks olnud õigustatud - mõõdistamised näitasid, et mõlemal oli palavik ja kui oleks detsibellomeeter käepärast olnud, siis oleks ilmselt mõõdetud tervistkahjustav müra, mida nad köhimisega tekitasid.
Kuna meie tavapärane lapsehoidja on karantiinis, siis olengi mina sunnitud põrsakestega koju jääma. Kõrge palavik ja köha ei avalda nende tavapärasele destruktiivsusele olulist mõju. Iga hetkega, mil ma üritan natuke arvutitööd teha suureneb kaos  lausa ulmelise kiirusega... Ma ei tea, kas õhtuks meie majast midagi alles on.

Aga üks ajalooline sündmus mahub veel lähiajalukku. Nimelt saabus liinile uus parvlaev ja kuna meil polnud kaugelt tulla, siis käisime ka selle ristimist vaatamas. Ega midagi ei kuulnud, mida seal räägiti, sest pidevalt pidi vaatama, et lapsed üle kai vette ei hüppaks. Millegipärast tundus mulle nagu oleks see nende ainus mõte (kuigi nad tõenäoliselt kai servale lähemale kui 2 meetrit ei läinud).

Praam ise oli ilus ja puhas. Pakuti kiluleiba ja Iff laulis. Kuigi lapsed teda kuulata ei tahtnud. Isegi torti nad ei tahtnud. Mul tekkis küll soov üks ripakil olnud tort koju veeretada. Ootas teine justkui mind...

Pulmad!

Nonii, aasta pole jõudnud õieti alatagi kui juba on esimene suursündmus üle elatud. Jah, eile oli see ajalooline päev, mil minu isiklik õeraas (taas) mehele läks ja selle puhul üks suur raamatuklubi kogunemine sai maha peetud. No kõigepealt tuli muidugi üldse kohale jõuda.
Kuna pidustused toimusid mandril, siis jala kohale minna ei saanud. Eks transpordiks on erinevadi võimalusi. Meie valisime leivaauto. Lappisin oma isikliku Milli silmini ahjusooja leiba täis ja asusin minekule. Ja nüüd kujutage ette kui kiiresti läheb kõht tühjaks kui tuleb paar tunnikest hurmavas leivalõhnas veeta. Ma pidin suure süljeerituse tõttu peaaegu  vedelikuvaegusesse langema.
Mingi ime kaudu jõudsime siiski kohale.

Pulmapidu ise oli imeline. Kõik need mustmiljon pisidetaili, mis niigi ilusa sündmuse eriliseks muutsid (oi ma juba ootan pilte, kahju, et neid niiiiii kaua peab ootama). Rääkimata siis ilusatest ja õnnelikest inimestest, heast muusikast, toredast õhtujuhist ja lusika-läbi-riiete-ajamise-mängu absoluutsest keelust! Ehk siis kõik oli imeline, aga üks detail oli lausa geniaalne ja selle väljamõtleja peaks minu arust eriauhinna saama!

Küsisin lastelt, mis neile peo juures kõige rohkem meeldis. Ühest suust vastati jäätis!!! Peol oli külmkapp, kust võis piiramatus koguses jäätist võtta. Kõik head käsitöö smuutijäätised. Miks pole mina lapsena saanud käia ühelgi peol, kus võib süüa jäätist nii palju kui jaksad? Ma oleks nõus isegi suurena sellisele peole minema ja ikka tunnistama see parimaks peoks üldse. No ja minu lapsed kasutasid seda võimalust ikka täiega. Tõruke sõi vähemalt 7 jäätist (kui mitte rohkem, kes neid lugeda jõudis). Tema eelistuseks oli maasikasmuuti jäätis. Täps sõi veidike vähem ja hoolitses ka vanemate eest, tuues iga natukese aja pärast poolsöödud jäätise emmele-issile maiustamiseks.

Lapsed nautisid üldse pidu sajaga. Nukker kukeke sai endale kaks andunud fänni. Kuigi Tõruke fännas rohkem nende valgusmängu. Kõvad tantsujalakesed olid nad ka. Mpsi tantsukaart oli juba peo alguses viimseni broneeritud. Kohati läks lausa kakeluseks, kumb lapsuke saab issiga tantsida. Häda korral oldi nõus isegi emmega tantsima. Lõpuks pidi Täps lava ees magama jääma ja tassisin ta väevõimuga sealt minema. Ta küll hakkas vastu, aga uni oli siiski tugevam.

Hommikul peksti meid enne kukke ja koitu koristaja poolt voodist välja. Selgus, et mingid taidlejad vajasid just seda voodit, kus Täpike põõnas. Egas midagi, haarasin lapsed kaenlasse ja asusime kodupoole. Muide, need taidlejad ei meeldinud kummalegi lapsele. Eriti nördinud oli Tõruke, kes suure "trönnifännina" lootis ka järgmisel päeval leida eest samu tennisiste, keda nad eelmisel õhtul andunult vaatasid ja valjuhäälselt kommenteerisid.

Aga kui korraks pulmade juurde tagasi tulla, siis oli väga ilus pidu ja ma soovin pruutpaarile ilusat ja harmoonilist abielu!

väsinud õmblejanna

Oeh, kuidas uue aasta esimene töönädal on ära väsitanud. Nagu oleks kolm nädalat jutti tööd rabanud. Söömata-magamata. Tahaks magama minna, aga hoopis tuleb lapsed lasteaiast kokku korjata ja sõita linna õmblusvabrikusse. Kuuldavasti on ju suured pulmad tulemas. Sellega seoses mõtlesin, et tuunin natuke oma üht kostüümi ja annan teisele värskema ilme.
Kleiti selga proovides ilmnes, et see on rinnust pisut kitsas. Egas midagi. harutasin rinnaosa lahti, otsisin uue kanga, lisasin paar sentimeetrit varu juurde, pusisin terve õhtu selle kallal, õmblesin uuesti kokku. Ja tulemus? Kleit on endiselt rinnust täpselt sama kitsas. Mis toimub?
Nüüd on kaks võimalust. Kas ma võtan nädala ajaga nii palju alla, et kleit lõpuks parajaks saab või valin uue kostüümi. Sama kleiti teist korda ma enam ümber tegema ei nõustu. Ahjaa, kolmas variant on siiski ka. Ajan ikka modifitseeritud kleidi selga ja lihtsalt ei hinga terve õhtu. Iisi.

HUA

Ja ongi uus aasta käes. See tuli võimsa tulevärgi saatel* meeldivas seltskonnas. Aasta 2017 on hoopis teist karva kui 2016. Palju valgem (jah, lumi tuli maha) ja paaaaaalju külmem. Kui 31. detsembril oli õues 8 kraadi sooja, siis täna oli -9 ja kui veel tuulekülm juurde arvata, siis umbes -30. Õues on kohutav tuul. Ulub teine ümber maja ja paneb minu paigaldatud soojustuse proovile. Kahju, et soojustus ikka veel poolik on... Elektriradiaator läks ka katki. Aga pole hullu. Olen külmemateski tingimusts elanud.
Lapsed ei lase end mingist burgaast häirida ja istuvad mul siin ahju ees ja mängivad legodega. Ehitavad praame. Juba on valminud praamid nimedega: Tandreas Troili, Hiiumaa, Haapsalu, Titanic ja Virtsu. Enamus praame saavad ühel või teisel õnnetul moel otsa. Vahel sõidavad jäämäele otsa, aga suurema tõenäosusega saavad välgutabamuse või lähevad lihtsalt kehvast ehituskvaliteedist tingituna põhja. Loodame, et poolakate praamid on vastupidavamad.

Mis siis veel? Alustasin uut aastat samade lubadustega, nagu ei tea mitut eelnevat. No ikka, et võtan loendamatu arvu kilosid alla. Äkki sel korral võtangi ;)

*Tõsi, see tulevärk oli kusagil kaugel, kus mind polnud.