Eurohala

Teadupärast olen ma suur Eurovisiooni fänn. Piinlik tunnistada, aga just nii see on. Ma üritan end välja vabandada sellega, et ajal, mil ma olin väga õrnas ja mõjutatavas eas, oli Eurovisiooni lauluvõistlus peaegu et kohustuslik vaadata. See muidugi ei tähenda, et mulle istuks muusikaliselt või visuaalselt see palagan, mis igal aastal aina tuure kogub. Sellegipoolest vaatan seda ikka ja jälle. Aga noh tänavused poolfinaalid ajasid peaegu et isu ära ka finaali vaadata. 

Esiteks, mismõttes ei saanud Soome edasi? See oli vist läbi ajaloo esimene Soome lugu, mis mulle tõesti meeldis. Mul on tunne, et juba puhtalt selle eest, et Soome suutis tulla välja ilusa lauluga, oleks ta pidanud ilma igasugu konkurentsita edasi pääsema.

Teiseks, mismõtes ei saanud Eesti edasi? Ma ei saa öelda, et ma oleks antud loo suur austaja olnud ja kaugeltki poleks ma ennustanud talle võitu, aga edasipääsu küll. Puhtalt juba Koidu eriti intensiivse sarimõrvaripilgu tõttu. Aga mine sa tea, võibolla just selles oligi häda. Iga kord kui ta jälle kaamerasse vaatas, halvas ta pilk potentsiaalsed helistajad ja need jäid auto esilaternavihus tardunud hirve kombel televusserit vahtima ja ei taibanudki hääletada.

Nojah, kui hääletamisest rääkida, siis mina muidugi ei hääleta. Siis on hea hääletajaid kiruda.

Nojah. paar peaaegu kuulatavat lugu sai siiski ka finaali, nii et võite üsna kindlad olla, et laupäeva õhtul istun ma teleka ees ja kirun ja naudin samaaegselt eurovisiooni trill-trallerit.

SAGAPO