Täna tuli Vikerraadiost* päev otsa isamaalisi laule. Laulsin aga kaasa ja muudkui pahteldasin. Kui järg jõudis hümnini, siis tabasin end mõttelt, et mis saaks olla veel õigem kui oma kätega oma kodumaale oma kodu rajada. Muudkui laulsin ja pahteldasin edasi. Peaaegu, et oleks silmanurka pisaragi saanud. Aga mis teha kui juba sellised pateetilis-poeetilised meeleolud kallal olid. Hea veel, et ma parasjagu oma järjega pahteldamistööde juures olin, mitte näiteks värvimise juures. Pole sugugi välistatud, et siis oleks lae lipuvärvidesse võõbanud.
*Jah, ma olen tõesti nii vana inimene juba, et sellest on saanud minu lemmikraadio.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar