Mul oli enne Jaane pea kaks nädalat tõelist kontoriroti unistuste puhkust. Nõrkemiseni füüsilist tööd. OH küll see oli ergastav. Või noh, õhtuks olin väsinud kuid õnnelik. Käed olid ämbrite tassimisest pikaks veninud ja lohisesid mööda maad järele kui ma õndsa naeratuse saatel voodi poole komberdasin. Komberdasin just, sest kõik luud ja lihased olid ka haiged töörügamisest.
Nüüd olen ligi nädala juba tööl käinud ja õhtuks olen samuti laipväsinud, aga vaimset tüüpi väsimus pole sugugi nii meeldiv kui füüsiline väsimus.
Lisaks veel see näriv tunne, et mul oleks nii kohutavalt palju vaja veel füüsilist tööd teha, aga aega ei ole lihtsalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar