Aasta 2009 kokkuvõte

Neile, kes on minu blogi lugejaskonnaga liitunud alles hiljuti, aga tahaks teada ka minu varasemast elukäigust, on minu grafomaanlus suureks komistuskiviks. no tõesti, kes viitsiks seda hülgemöla ikka tagantjärele lugeda. Ise ka ei viitsiks. Seetõttu ongi aeg teha lühikokkuvõte käesolevast lõppevast aastast. Alustame algusest.

Alguses oli Jaanuar
ja see algas paljulubavalt. Valelik Mang planeeris mu elu ja lubas pulmi. Millegipärast neid ei tulnud. Suurest masendusest ajasin ulmelistes kogustes moosi ja piparkoogimaju näost sisse. See kõik oli vajalik, et koguda energiat maamaksu arvutamiseks. Ära arvutasin! Kuigi ilmselt selge mõistuse hinnaga...

Veebruaris
proovisin erinevaid ameteid. Muuhulgas ka polaaruurija, toidukriitiku ja iluuisutaja oma. Näitasin igal alal üles kaasasündind annet. Vanadus lõi välja. Seda valdavalt hallide juuste ja katkiste hammaste näol. Et seda varjata, hakkasin sportlikuks ja läksin esimest korda elus trenni.

Märtsis
ründas maamaks taas. Et kurja maamaksu käest põgeneda otsustasime võimalikult kõrgele ja kaugele minna. Ostsin uued matkasaapad ja hakkasin Rumeenia vereimejate tarbeks Bruchettasid tegema.

Aprill-
Aprill ninaprill. Iga inimene kes mind vähegi tunneb oleks pidanud aprillinaljaks tõsiasja, et Pille hakkas rattaga tööl käima ja kihutas väinatammil tigudega võidu. Üldse sai kuidagi palju ringi rännatud. Käisime Vilsandi mudapaksukest piidlemas, mudaväljadel ekslemas ning kanuuga Soomaal kirpe peletamas. Kõik see sai minu uue fotokaga ka üles pildistatud.

Mais
kihutasin ma endiselt rattaga mööda eestimaad. Seekord olid valdavateks sihtkohtadeks mandrimaa prügikastid. Kodusaarel oligi elu ohtlikuks läinud - antipanda käis ringi ja muudkui riisus röövis ja põletas. Puudusin ka esimest korda elus töölt haiguse tõttu. Täitsa porr.

Juunis
leidis aset minu elu esimene puhkus. Puhkus oli see ainult nime järgi. Gotfried seljas sportlaste kannul karude eest mäest üles põgeneda pole just teab kui lõõgastav. Mäest alla tulek samuti mitte. Kaheteistkümnekesi kuueses kupees istuda (kotid läksid täisinimestena kirja) polnud ka teab mis virgestav. Isegi Musta mere ääres ei saanud rahumeeli pikutada ilma, et oleks grillkanaks kõrbenud. Aga muidu täiesti unustamatu reis! Kõik muu kahvatab selle kõrval.

Juuli
alguses õnnestus mul end tänu oma pimestavale ilule ja suurele ihurammule laulupeole sisse smugeldada. Ülejäänud juuli on aga üsna punaseplekiline - metsmaasikatest. Minus lõi taas välja korilaseveri. Saaremaale tegime Mpsiga kah tiiru peale!

Augustis
selgus, et olin olnud lähikontaktis ühe tõbise puugiga, mistõttu oli tegu kuiva kuuga. Kuiva, aga mite kurva kuuga. Maalilaagris õppisime kuidas vesivärviga vähki püüda ja pihlalaiul korjasime kiva. Kuu lõpus võis jälle veidi vesisemalt võtta ja rattamatk mööduski suures osas paduvihmas. Matka lõpuks korraldasin Palamuse poe ees terrorismiõppuse.

Septembris
selgus, et Mangil oli vähemalt kellegi elu plaanimine korda läinud ja lõpuks ometi sai taas kord pulma. Palju õnne! Pruutpaar üritas pruudipärja meile mahamängimisega vihjata, et tasuks Mangi sõnu veelkord tõsiselt kaaluda. Ülejäänud kuu kolasin ma oma kõrgest eas hoolimata mööda väikelaide ringi.

Oktoobris
läks suure hooga käima remondiprojekt - köök kiiresti korda. Ainus asi, mis kiiresti juhtus oli see, et sai selgeks, et kiiresti ei lähe siin midagi! See aeg, mis ma värvirulliga köögis ei ekselnud värisesin ma suurest külmast.

November
oli nii tolmune, et ega hästi näinudki, mis seal toimus. Räägitakse, et remont olla suuremad mõõtmed võtnud ning köögis alustati arheoloogiliste kaevamistega. Mina jäin praami peal bussist maha. Andekas, mis teha. Novembris sündis veel beebisid, kes küll enam medalit ei saanud, kuid punktikohale jõudsid ikka. Asi seegi.

Detsembris
kääris Muhumaal hullemini kui siidritünnis. Minu köök sai aga peaegu valmis! Nipet-näpet tööd jäävad uude aastasse. Hapurotihais segunes piparkoogi, glögi ja mandariini hõnguga. Jõuluvana käis ja päkapikud ka. Järelikult olin ikkagi hea laps kohe-kohe mööduval aastal!


Vot selline see mu aasteke oligi. Lühidalt.

Järgmine tuleb veel parem. Kust ma tean? ma olen juba loomupoolest selline tark ja ettenägelik...

Juurikaid otsimas

Eile sattusin taas kodulooradadele ekslema. No tuhnisin juurikaid. Kuna mu enda juurikad on ema poolt üsna ära kõblatud ja rohitud, siis uurisin natuke Mpsi tausta, et kellega mul üldse tegu on. Nokitsesin natuke GENIs ja siis, vupsti, ühendasin kogu muhumaa oma sugulasteks (või noh, kui nüüd jäärapäiselt tõde taga ajada, siis Mpsi omadeks). Näiteks Laisik on täitsa Mpsi sugulane. Täpsemalt on ta Mpsi fourth great uncle's wife's fourth great niece. Peaaegu et õde ju :P

Igastahes, kui sa oled olemas, siis oled sa minu sugulane :D

Jõulud hakkasid pähe

Ma olen tuntud oma öiste luulude poolest. Küll ma näen öösiti oma toas ämblikke, verd, kummikutorne, kuristikke, murdvargaid ja muud säärast pudi-padi.

Mõned päevad tagasi nägin ma aga midagi eriskummalist - ma nägin laes kausitäit piparkooke!!! Selle peale ma muidugi appi hüüdma ei tõtanud. Jumalast normaalne nähtus ju...

Jõuludest tagantjärele

Mmm, mulle on jõulud alati meeldinud.
Sel aastal sai kohe palju jõule tähistatud:
Jõulud nr 1 - Mpsi perega - soojad ja vaiksed. Küünlavalguse ja vihjetega kingitustega. Mina olen vihjete äraarvamises äärmiselt nõrk, aga ikkagi halastati ja anti kink kätte.
Jõulud nr 2 - minu perega - lärmakad ja lõbusad. Jõuluvana käis ja ohtralt lauamänge sai mängitud. Vanad head ajad tulid meelde. Mmmõnus.
Jõulud nr 3 - Järeljõulud Mpsi juures - Glögi ja jõululauludega. Vähemalt alguses olid jõululaulud. Meremehe tütar ja Kasatšokk pole just eriti jõululikud, kuid ega see ei takistanud kedagi. Tore oli ikka.
Jõulud nr 4 - minu ja Mpsi jõulud - kõige rahulikumad ja vaiksemad ja hubasemad ja armsamad. Küünlavalgust ja kuuselõhna täis.

Kõiki jõule ühendasid ohtrad maovenitusharjutused. Nälgivad Aafrika lapsed oleks sellest toidust, mis ma nende kolme päevaga ära sõin saanud kolm kuud õnnelikult elada. Õnneks tõi jõuluvana mulle hüppenööri, nii et rannahooajaks on kõik tibens-tobens.

Pets vs. Kardinapäkapikk

Kardinapäkapikud on päkapikusussi dekoratiivseks vasteks Ida-Saaremaa kutuuris. Jõulude puhul sai Pets ametikõrgendust ja ta ülendati samuti kardinapäkapikuks
Nagu näha pildilt jäit ta aga ameti kuritarvitamisega vahele. Kardninapäkapikkudeks ei sobi isikud, kel on soodumus magusaga liialdamiseks...

Kolm tarka kuningat

Jaa, jõulud on käes. Isegi pankrotihaldurid on end pühade puhul kolmeks kuningaks maskeerinud Ei tea, kas toovad kulda viirukit ja mürri ka... Kahtlen, sisimas on nad ikkagi pankrotihaldurid... kardetavasti viivad viimsegi (mu mürrivarud on niigi otsakorral

Jõulutervitus kõigile mu blogi lugejatele ja juhukülalistele

Haiseb

Meil on siin lasteaias keski radika taha ära surnud... Kahtlustan Wincent von Worstivarga sugulasi. Kes ta ka poleks, hapurotihais tahab hinge seest võtta.
Jõulude ajal peaks piparkoogi ja mandarini lõhn ringi hõljuma! Kus on kord, ma küsin!

Prillid peas hea unelda...

Mind on tabanud hajameelsus. Näiteks täna olin juba poole väinatammi peal kui avastasin, et olin unustanud prillid ette panna. Arvestades, milliste ilmaoludega ma viimasel ajal olen sõitma pidanud, siis täna oli nähtavus lihtsal imeline.
Aga harjumatu oli küll ilma prillideta. Ma sain prillid 7. klassis ja alates sellest, kui ma toona prillipoest oma uute prillidega välja astusin, pole ma eriti ilma olnud (va need korrad, kui ma prillid ära kaotanud olen). Mitte, et ma ilma ei näeks. Lihtsalt prillidega näen paremini.

Üldiselt tahaks ennast ka koju unustada. enne pühi pole mingit tahtmist tööd teha, samas on terve ports asju, mis tuleks enne pühi ära teha. Nii ma piitsutangi end hommikul voodist välja, kuigi suurim soov oleks lihtsalt magada.... Talveund :D

Näen mu sõber, su silmad on väsinud, ära naera on väsinud jah...
Teate kui veider see on, kui silmad on unised ja väsinud, aga sisemus on erk ja ärgas. Mitte just ülemäära meeldiv... Saaks see jama ükskord läbi. Tahaks lõpuks magada.
Täna on veel hull päev, õnneks lubab ilmajaam hommseks ilusamat elu.
Keeraks kella umbes 6 tundi edasi

Kosmost vallutama

Mõned päevad tagasi õnnestus mul jope sisse auk sulatada. Ilmselgelt seoses ilmade külmenemisega soovisin ma soojale kohale lähemale pugeda. Liiga sooja koha sain.

Nüüd ostsin endale uue jope. Ilma auguta. See näeb välja täpselt nagu skafander, ainus erinevus on karvane kapuutsi äär. Nii et kui teile peaks lähiajal mõni astro/kosmo/daikonaut vastu jalutama, siis võin see samahästi ka mina olla.

Maskeerunult lihtsalt

õnnestumiste rohke päev

Täna õnnestus mul paar korda autoga lumme kinni jääda (õnneks nükerdasin ise välja. Tagurpidikäik aitas), sõita mitmeid kümneid kilomeetreid ninapidi tuuleklaasis kinni, et vähegi leida mõnda märki teest (ja veel enam teeservast), mitmeid kordi hambad risti rooli keerata, et juhitavust tagasi saada ja loendamatu arv kordi mõttes kirutud seda ilusat lumesadu ja jõuluilma. Ei, mulle meeldib lumi ja külm. Siiski on seda kõige mõnusam jälgida kodus kamina ees ja kindlasti mitte autoroolis. Kohati tekkis küll tunne, et oleks ikkagi vaja sahk oma auto ette monteerida.

Lumesadu tuleb alati ootamatult, isegi kui see on väga oodatud (Nagu ta enne jõule ikka on).

Muide, natuke hakkab juba jõuluärevust sisse tulema :D Mõnus.

Piparkook ja siidrijook

Katsetasin täna siis seda särtsakat piparkoogitaigent, mille ma eile valmistasin. Jaa. Väärt asi. Olgu öeldud, et ahjust tulid tõelised PIPARkoogid, mitte mingised haledad küpsissed.
Vanarahvas on ikka öelnud: "Rosinasaias peab oleam rosinaid ja piparkoogis pipart - siis on maailmaasjad korras". Ja ega vanarahvas polnud siis rumal või midagist.
Minu präänikutes on pipart nii et mustab (sellega seoses meenus minu esmane piparkoogitaigna tegemise katsetus ühikaaegadest, kus ma suhkrut kärstada ei viitsinud ja tumeda siirupi asemel kasutasin mett. Aga, et õige piparkoogitaigen käib ikka pruun, siis lisasin niikaua piparkoogimaitseainet, kuni taigen tumedamaks läks. Päris seda taset ma sel korral ei saavutanud, aga sinna kanti).

No ja siis sahvrisse vaadates avastasin, et suure remondi ja kolimise käigus (lükka kõik asjad ukse vahelt sahvrisse) oli meie siidritegemise katseanuma õhulukk ära murdunud.
Juba vanarahvas tedis öelda - siidert annab ise märku kui ta valma on. Me võtsime seda kui otsest vihjet ja soovi vabadusse pääseda ning testisimegi ära.
Lõhnas nagu siider ja maitses nagu.... nagu... nagu siider! Uskumatu!
Selline kuiv (st suhkrut veidike vähe), aga mõnus vurts on sees.
Villisime selle siis pudelikestesse ümber.

Nüüd võitekolm korda arvata, kas ma olen peale ohtrat maitsmist lõbusas tujus või ma olen lõbusas tujus!

Kohe laulda tahaks :D
Joy to the world....

Ei mingeid kommunikatsiooniprobleeme

Leidis aset järgmine telefonivestlus:
Ema: Ahjaa, Kadi käskis meelde tuletada, et sa ikka hambaharja ka kaasa võtaks.
mina: Ja-jah, lükkasin pesumasina juba keset koridori, et ei unustaks

Nagu te kõik ilmselt taipate (vähemalt mina ja ema saime küll aru), siis jutt käib õmblusmasinast.

Kuldsete kätega?

Hakkasin ükspäev rumala peaga käsitööliseks. No mõtlesin, et kuna mul nüüd peaaegu et köök olemas on, tuleks sinna ka ilusad kardinad teha. Vaimusilma ees lehvisid mu akna ees kaunid tikandiga kardinad. "No kui raske see ikka olla saab," mõtlesin ma naiivselt ja ostsin ohtralt mulineed. Nüüd olen kolm õhtut tikkinud nii et silm krillis peas (oi niidikeste lugemist). Kui nüüd arvestada, kui palju tehtud on ja kui palju veel teha on, siis enne järgmisi jõule kindlasti valmis ei saa. See aga eeldab, et mul niipalju kannatust ikka on. Pakkuge kolm korda, kas ma olen tuntud oma kaameli kannatuse poolest või pigem kärbse kärsituse poolest.

Särtsakas tüdruk

Kujutage ette, ma sain praegu just piparkoogitaignalt särtsu!

Pea-aegu valma!

Juhhhuuuuuuu!
Õnn ja rahu on maapeale langenud. Mu köök on peaaegu valmis. Eile tulid Laisik ja Priit meile külla kaasas suurim tööriistakohver mida ma näinud olen. Esimese asjana tormati otseteed ehitusmaterjalide poodi kruve ja muid vidinaid ostma. Tormati, sest pood pidi varsti oma uksed sulgema. Sellest hoolimata jõuti veel kaks korda samas poes käia. Ma kahtlustan, et viimane kord läks küll nii napilt, et Mps pidi varba ukse vahele suruma, et seda lukku ei keerataks. Aga kõik vajalikud jubinad said ära toodud.
Päev otsa kostis köögist kopsimist, saagimist ja vaidlemist teemal mitu auku tuleks puurida. Õhtuks aga oli vana kraan seina küljest lahti kangutatud (see võttis kõige kauem aega), uus kraan ja kraanikauss ning tööpind paigaldatud.
Nüüd on jäänud vaid nipet-näpet ilutöid teha (viimased liistud, nagid, pildid, valgustid ja muu säärane). Need aga ei takista asjade kööki tagasi kolimist ja normaalse elu jätkamist.
Lõpuks ometi saan ma korteri ära koristada ja jõulumeeleolu asjade hunniku alt välja lasta!
Minu rõõm on suur.

Kui remontöörid said oma töö tehtud, pakkisime selle hiiglasliku tööriistakohvri ja läksime vaatasime kuidas Laisikul (kes oli pisut varem lahkunud) sauna ja ahjude kütmine õnnestus.
Saun oli mõnus!
Ja hommikuks oli tuba ka soe :D

Töine meeleolu

Lapsed küpsetasid täna piparkooke. Terve lasteaed oli jõuluhõngu täis. Tekkis ka tahtmine oma osa saada. Keetsingi omale veekeetjaga glögi (et ei tekiks kahtlusi tööpostil joomise osas, siis olgu mainitud, et tegu on alkoholivaba glögiga). Mõnus on planeeringute ja muude jamade kõrvale lonksata tassikese kuuma jõulujooki ning haugata kõrvale piparkoogilõhna. Hakkas soojem ja parem. Ilusad mõtted ilusast ajast siluvad natuke seda vastumeelsust mõningaste tööülesannete vastu ja leevendab mitte nii ilusate aegade masendust.

Jutustan Teile muinasloo

Kusagil kaugel-kaugel, seitsme maa ja mere taga asus üks tilluke kuningriik. Riik ise oli tilluke, kuid selle maa rahvas armastas seda palavalt. Muud neil ju polnud. Ühel päeval aga asus troonile uus kuningas, keda rahvas mitte ei armastanud ja ega kuningas rahvastki suuremat hoolinud. Temale meeldis kuld. Ühel päeval otsustas ta siiski alama rahva lossiesisele platsile kokku kutsuda, et ka neid pisut valgustada sellest, millist saatust ta oma armulisuses neile ette on näinud.
Kui värisevad rahvamassid olid kokku kogunenud, lasi ta oma karmil kohtuotsusel kõuena üle nende kõlada.
Teade kõlas nii: Kõik alamad tuleb keskmiselt 12 % võrra lühemaks teha. Kes on niigi lühikesed (ja antud kuningriigi rahvas on tuntud oma lüheldase kasvu poolest) või ei oska exelit kasutada, neist pole kuningriigile niikuinii suuremat tolku ja seega võib need täielikult hävitada.
Enneolematu! Lubamatu! Isehakanu selline! Kuidas ta julgeb! Kus on õiglus!
Rahvamass raevutses.
Kusagilt lendas kuninga poole roosit pätt, kuid õnnetul kombel kandis tuul selle kõrvale.
Märatsevad rahvamassid olid valmis barrikaadidele tõusma...

Vot selline muinasjutt. Ah, et kuidas see lõppeb? Nagu klassikaline vene muinasjutt ikka:
Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi... Peale halva maigu...

Hakkan vist haigeks jääma.
Muidu nagu ei saaks arugi, aga silmad on sellised... unised. Hommikul ma arvasingi, et nad on unised. A kui praeguseks ikka veel pole "uni" üle läinud, siis päris õige see ikka ei ole.
Muid kehalisi kaebusi pole. Ajaa, kurk on ka õhtuti pisut hell. Vaatasin peeglisse. Kärsailminguid veel pole.

Su aknad maaliksin kohe just seda värvi maaaaa....

Kardinapuu on laes :D
Liistud on suures osas maas!
Õhtul hakkan pintseldama ja värvin ära kõik uksed ja aknad ja muu säärase...
Varsti saab kapid ka sisse tõsta!
Ja külmiku.
Ja pliidi.
Siis saab piparkooke teha!

Murrangupunkt köögiremondis?

Juhhuuu!
Põrand on all!
Nüüd saab köögis tantsu lüüa. Suurt muud seal veel teha ei saa, sest vaja on veel liistud panna, uksed, akanraamid ja taburetid ära värvida, köögikapid paigaldada. Tööpind paigaldada. Tööpinna sisse kaks auku saagida. Kraanikauss ja kraan paigaldada. Enne vana kraan eemaldada. Kardinapuu paigaldada. Kardinad ka. Pliit ja külmkapp ja laud kööki tagasi transportida. Kõik asjad, mis said kappidest välja võetud tagasi paigutada. Pilt joonistada, see ära raamida ja seinale panna. Nagid tekitada ja need seinale panna. Tööpinna valgustid paigaldada. Kosmeetilised iluvead parandada ja ongi peaaegu valmis... Mis te arvate, kas enamuse neist võiks jõuludeks valmis saada?
(Kõike kindlasti mitte. Näiteks pildi osas on mul ainult see teada, kuhu ta tuleb, aga inspiratsioon ise pole veel külas käinud. Kui aga kellelgil on häid ideid, mis ühe köögipildi peal peaks olema, andku aga teada).

Ei midagi uut

Oi-oi. Keegi on toidu üle soolanud...
Mide, mul käivad päkapikud. Aga kuna mu sussid on endiselt auto pagasiruumis, siis vaesed päkad peavad otsima kohta, kuhu head ja paremat kokku kuhjata. Eile näiteks olid mandarinid võõraste susside sees. Aga küll ma juba teadsin, et mulle. Ma olen nii äraütlemata hea olnud ju. Nii et kui ma kusagil mõne võõra sussi sees kommi näen, siis teen lihtsa järelduse - päkapikk on aadressiga eksinud ja saak oli mõeldud tegelikult mulle.
Täna oli päkapikk oma kingituse hoopis ahju peitnud... Tegin ükspäev pitsat, ahjus võis juustu lõhna olla küll veel.

Kuldkalakeste püügiaeg on alanud

Sesamy kutsus ka mind fantaseerima teemal, et kui ma juhuslikult jääaugust kuldkalakese kätte saaks, siis mis ma talt välja pressiks. Ei tasu muidugi mainida, et jääd, millesse auku puurida, võib sellisel soojal sügisel ajal leida vaid külmkapist.

(Ehk siis lihtne ülesanne: pane kirja kolm (jõuluaegset) soovi ja palu ka kolmel blogisõbral neile vastata.)

Enne kui vastan pean siiski veidike kuldkala teemal sõna võtma.
Kuldkalade mälu on häbemata lühike. Teatavasti on see 3 sekundit (mõningatel optimistlikel andmetel ka 7 sekundit). Seega kui kalake anub härdalt, et lase mind vette, ma täidan kolm sinu soovi. Siis suure tõenäosusega on ta vettejõudmise ajaks oma lahke lubaduse juba ära unustanud ning ujub lihtsalt minema.

Seega peavad soovid varakult valmis mõeldud olema.

Kui ma veel noor ja ilus olin, siis olin ma kuldkalaga kohtumiseks ettevalmistatud. Esiteks olin ma veendunud, et mulle pole kolme soovi vajagi. Mulle oleks piisanud ühest. Teiseks oli see üks soov mul targu välja valitud. See oli lihtne - et kõik mu soovid täituksid.

Tõelise maailmaparandajana peaksin ma soovima maailmarahu, et näljad ja haigused kaoks ja maailm muutuks selliseks kauniks kohaks nagu vahitorni lehekülgedel kujutatakse, kus lambuke ja lõukoer käsikäes aasal mängiks.

Aga mina olen pisut egoistlikumat tüüpi maailmaparandaja ja sooviks selliseid väiksemaid, maisemaid ja reaalsemaid asjakesi:
1) sooviks, et see õnnetu köögiremont ükskord läbi saaks ning ma saaksin oma kodu uuesti korda teha. No et oleks hea ja ilus jõuluaeg.
2) sooviks, et kõik need jamad, mis siin tööl igapäevaselt välja ujuvad, laheneks imekombel lihtsalt ja valutult.
3) ja viimaks kõikse olulisem soov - et see soe ja mõnus õnnetunne, mida üks konkreetne isik suudab minus tekitada ei kaoks, hääbuks ega tuhmuks (mitte, et viimase 4 aasta jooksul oleks selliseid märke näha olnud, aga ma loodan, et järgmise 400 aasta jooksul ei ilmne kah!)

Hea meelega loeks ka teie kuldkalasoove Unistaja, Jupijumal ja Laisik

Käbe kärbes

Eile treeningus avanes järgmine koomilisepoolsem vaatepilt:
parasjagu oli kavas selline harjutus, kus kõik olid mattidel selili ja vehksid käte-jalgadega. Järsku avastasin, et minust pisut eemal põrandal on selili maas üks kärbes ja teeb täpselt sama harjutust. Ilmselt tahtis ka vormi saada.

Füüsilistest vajakajäämistest

Järjekordne päev hakkab õhtusse veerema. Enne kui ta seda teeb tuleb mul endal pisut mööda spordisaali ringi veereda. Iganädalane aeroobika. Iganädalane on muidugi selge liialdus. Üleeelmine nädal ma ei käinud, sest oli vaja torti süüa. Eelmisel nädalal läksin kohale küll, aga peale kahe sammu tegemist vajusin lörtsti nurka nagu millimallikas ja ei jaksanud kombitsatki liigutada. Valgusin hoopis koju.
Loodan, et täna olen paremas vormis ja jaksan mõne liigutuse ikka kaasa ka teha. Üldiselt olen ikka hale küll.
Selle hoogsa ja hüpleva osaga mul väga suuri probleeme ei ole. Kui just väga keerulisi kordinatsiooniharjutusi ei tehta, siis saan hakkama. Mis aga puutub vähegi suuremasse lihaste pingutusse, siis ilmnebki kurb tõsiasi, et minu puhul asendavad lihaseid makaronid. Keedetud.
Mäletan, et kooli ajal võisin päris uhkelt neid kõhulihaseid teha vihtuda. Nüüd on juba mõne kergituse peale võhm väljas... Käte lihased on veel haledamad. Kätekõverdusi näiteks jaksan teha täpselt pool (ehk siis alla).
Kõige hullemad on minu arvates siiski venitusharjutused. No tehke mis tahate, ma lihtsalt ei paindu nii palju kui nad tahavad. Pole kunagi paindunud.

Aga sellegipoolest käin ma seal. Isegi kui enne trenni laiskus peale tuleb, siis pärast on hea olla (kui just millimallikaniseerunud pole). Ja nii võib juhtuda, et pika treeningu tulemusena suudan ma hooaja lõpuks juba terve (kujutage ette) kätekõverduse teha.

Elagu sprot!

Väsinud

täna on tööl olnud hullumaja päev. Sellist rabelemist pole ammu olnud. Ja telefon helises vahetpidemata. Selle suure telefoni, arvuti ja printeri vahet jooksmisega võib lausa saledaks jääda.
Nii et ärge siis ehmatage, kui ma ükspäev ootamatult kiitsakana teile vastu jalutan.
Istung väänas minust viimase energiaraasu.
Praegu olen igastahes laipväsinud. Kavatsen peatsel koju roomata. Diivanile kerra kerida ja loota, et köök end ise ära värvib*.



*Tegelt on köök suures osas värvitud, ainult kosmeetilised iluprotseduurid on jäänud veel...

Ütle üks sõna!

Minu üks lemmik ajaviitmise mänge on laulusõnamäng. See on lihtne. Lihtsalt tuleb võtta üks sõna ja siis leida laul, kus see sõna sees on. Tavaliselt on mul selle jaoks vaja vähemalt kahte inimest. Üks kes mõtleb sõnu ja teine kes mõtleb laule (ise ei tohi muidugi laulu välja mõelda). Sõnad võivad olla ükskõik millised, sest uskumatutest asjadest on laule tehtud, aga no päris kardaaniriste ja akupunktuuri sessioone ei tasu ehk välja pakkuda. Seda mängu võiks ma pikalt mängida. Kahjuks see Mpsi lemmikmängude varamusse sugugi ei kuulu. Ta tüdinueb juba paari esimese sõna peale ära ja hakkab siis sõrgu vastu ajama. Mina aga nõuan muudkui uusi sõnu. Täna läks ta lihtsama vastupanu teed, võttis esimese raamatu, tegi selle suvalise koha pealt lahti ja teatas, et kui ma just niiväga pean laulma, siis mõelgu ma iga rea esimese sõna kohta laul. Leppisime kokku, et nimed jäävad välja, sõna ei pea olema samas käändes või pöördes. Ise elimineerisin ma sõna Wingardium (Jep, Harry Potteri I raamat, lehekülg 148), sest seee pole päris sõna.
Tuleb tõdeda, et enamuse sõnadega sain üpris edukalt hakkama (sest ma olen andekas ja minu viisipidamatust kompenseerib hea sõnade mälu), aga mõni jäi ikka õhku ka.
Tete äkki teie mõnda laulu, kus oleks sees järgmised sõnad:
kärnkonn
kergendus
raamatuvirn
niuh
kodutöö?

Hea et mul päris sõbrad on!

Eile nägin telekast reklaami, kus poiss teatas, et tema ema parim sõber on pesupulber Rex. Mul hakkas sellest naisest täitsa kahju. Mõtle, kui sinu parim sõber oleks pesupulber, hambapasta või wc-värskendaja...

Palju õnne Mps!

Uni on.
See tule ilmselt sellest kui ei taipa hommikul korralikult magada vaid tuleb ringi hiilida, krõbistada ja vaeste vanurite und äramaganud häälega laulmisega rikkuda...

Nädalavahetusest (kaootiliselt)

Nädalavahetusel käisime Kallastel ja Leilil külas. Õnneks olid kõik kodus.
Restoranis käisime ka. Seal üritati meie arvele kohvi sokutada, mida me justkui oleks hotellitoas lürpinud. Me ei joo kumbki kohvi. Ka hotellitoas mitte. Hingehinna eest ammugi mitte.
Kodus käisin ka (teate ju küll kodu ja kodu erinevust). Seal oli suurem rahvakogunemine ja mina pidin peaaegu et rõdul magama. No kallaku peal vähemalt. Pidin kogu öö hammastega diivanist kinni hoidma, et mitte maha veereda. (Muidu poleks ju hullu, aga Mps oleks ette jäänud ja see oleks päris kole kui keset kõige ilusamat und sust järsku teerull üle veereb...) Ja kujutage ette, sel korral ma isegi võitsin selles surnud talupoja mängus. Mpsi toel loomulikult. Öösel vaadati õudukasugemetega muusikali. Olen seda paremaski etteastes näinud. Mingi hale purjekas...ma ei või. Titanic ikka! (kes teab see teab)

Ja ema sai jälle aasta vanemaks lauldud...Palju õnne!

Kummituskemps

Ma olen ennegi rääkinud meie põnevast wc-st.
Kõigepealt oli kõik avalik ja läbipaistev. Nagu ikka korralikus avalikus teenistuses.
Seejärel püstitati putkad ja meie avalik teenistus muutus salateenistuseks, kus suletud uste taga hämaraid tegusid sooritatakse.
Nüüd on siin aga hoopistükkis müstilised asjad juhtuma hakanud. Nimelt on ühe wc kabiini okupeerinud mingid maavälised helendavad olendid. Kahtlustan vaime ja muid paranormaalseid. Tegin fotosüüdistuse. Veenduge ise:

Nurgast katki

Suunurgast siis.
Igastahes ai-ai-ai Kujutage ette kui raske on niimoodi haigutada...

Tulevase maailmavalitseja seiklused suurel mandril

Minuga ikka juhtub. Igasuguseid asju. Ja kõik minu hirmud saavad teoks. Näiteks mina kui saareelanik olen oma elus miljon korda praamiga sõitnud. Päris tihti bussi ja praami kombinatsioonis. Alati on mul hirm, et ma jään praami peal bussist maha – no ei taipa õigel ajal bussi tagasi minna ja see kihutab ilma minuta minema. Seda polnud aga kunagi juhtunud. Kuni eilseni...

Lugu siis järgmine: Praam nihkub sadama poole ja mina hakkan kärsituks muutuma. Panen oma asjad kokku ja hakkan vaikselt liigutama. Ootamatult tabab mind vana vaenlane ja hakkab tööalaseid küsimusi küsima. Mina korraliku ametnikuna vastan viisakalt. Järsku kostub raadiost kapteni hääl, kes teatab, et oleme jõudnud Virtsu sadamasse ja olgu tee teil mõnus minna. Mina kui kogenud praamireisija tean, et kapten ütleb oma kuulsad viimased sõnad siis kui juba esimesed autod on praamilt maha sõitnud. Minu buss oli esimene. Torman mina siis alla ja mida ma näen – kiiresti eemalduvaid bussi tagatulesid öhe kadumas. Minu mantel ja sall olid loomulikult ka bussis. Bussile järele jooksmine eriti ei aita. Võimsuses on mul võrreldas bussiga mõningasi puudujääke.

Mis siis teha. Kiire kalkulatsioon ja otsus – tuleb hääletada, ehk saab ikka pealinna.

Sirutangi siis käe välja üritades mitte kirvemõrvarina välja näha, et mind ikka peale võetaks, aga noh, ilmselt minus ikka midagi kirvemõrvarlikku on. Üks vapper autojuht viimaks siiski peatus ja korjas mu peale. Tema häbematu aga ei tahtnud Tallinna sõita, see-eest lubas mu lahkelt Ristile viia, et ma saaks seal edasi hääletada. Seda muidugi juhul, kui meil ei õnnestu bussi kätte saada ja teda peatuma sundida.

Kiirete telefonikõnede abil sai selgeks tehtud, et buss peaks ka Lihulas peatuma. Lihulasse jõudes teda seal polnud ja kuigi me olime päris mitmest autost ja bussist mööda sõitnud, siis minu oma nende hulgas polnud. Ainus loogiline järeldus – buss oli juba edasi kihutanud.

See oli nöök. Aga autojuht lubas siiski mu Ristile ära visata – seal on valgustus ja hea hääletada. Lubas isegi mulle oma jope anda, et ma ei peaks külmetama. Kas pole mitte armas.

Mis siis ikka pöörasime ümber, et Lihula tanklast bensiini võtta (auto sõitis minu arust juba aurudel). Poolel teel aga tuleb meile müsteerilisel kombel vastu ei midagi muud kui minu buss! Auto tegi jälle 180 kraadise turistika ja kihutas bussile järele. Kätte saime. Bussi sisenedes selgus ka kuidas buss, kes oli enne meid sadamast lahkunud ja kellest me mööda ei sõitnud, ikka peale meid Lihulasse jõudis. Nad olid nimelt mind otsimas käinud. Bussijuht oli juba väiksemat sorti päästeoperatsiooni korraldanud. Keegi ilmselt oli märganud, et mind bussis pole (andke andeks, aga mina küll ei märkaks kui mingi suvaline puudu on) ja bussijuht oli helistanud juba Tartu bussi juhile ja sadamasse ja nagu öeldud, olid mind isegi otsimas käinud. Uskumatu. Kuna mind kusagilt ei leitud, siis jõuti lõpuks järeldusele, et juu ma olin praami peale magama jäänud...

Ja mis kõige müsteerilisem – ma ei saanud bussijuhi käest riielda ega midagi (tavaliselt hammustab bussijuht sul pea juba selle eest maha, kui sul täpset piletiraha pole või sa tahad maha minna mõnes mittetavapärases kohas). Inimesed võivad ikka olla hämmastavalt abivalmid :D

Vot sellised olid minu seekordsed seiklused suurel mandril.

Ah, et mis ma seal päälinnas üldse tegin? Tete, mul sai kohalikust omavalitsusest kõrini ja otsustasin riigikoku minna. No et ikka riiki valitseda. Ja kui see tehtud, siis hakkan maailmavalitsejaks. Juhul kui ma bussist maha ei jää...

Sõnasegadus figuurisõpradele

Täna üritasin taas teha midagi uut. Kulinaarses plaanis siis. Võtsin ette teise Mpsi lemmiktoote - pontšikud. Või on need sõõrikud? Või kas pontšikutel ja sõõrikutel üldse on mingi erinevus. Ja kui, kas siis see erinevus seisneb augu olemasolus või selle puudumises.
Loogiliselt peaks sõõrik ju olema sõõri kujuline küpsetis. Sellisel juhul tegin mina sirbikuid. Millegipärast ei tahtnud need rõngad kuidagi rõngastena püsida (pildil see ei kajastu, ma peitsin sirbikud nende üksikute rõngikute alla (rõngik aga on ju paranka hoopis?). Illustreeriva materjali kvaliteedi osas paluks ka mitte vinguda. Kui kedagi huvitab, siis tegemist on pärmitaigna sõõrikute (või pontšikute või sirbikute või rõngikute või ......kutega*). Retsept on pärit toidutarest.

Ah, et kuidas maitses? Küsige pontšikuekspert Mpsilt. Mulle näkku ei julgenud ta igastahes suurt kriitikat teha.


*täida lünk meelepärase sõnaga

Nõuan lõunauinakut!

See on täielik diskrimineerimine. Enamus selle asutuse elanikke magab õndsat lõunauinakut, aga minul näe pole ette nähtud. Tahan ka! Mingi rõõm peab ju lasteaias töötamisest olema.

Õudne uni on küll.
Ja väsimus.

Ei jaksa lillegi liigutada, vaarikate istutamisest rääkimata.

pilt

kontorigulinaaria

Täna seoses vahvlitaigna retsepti väljaprintimisega tuli selle maja geniaalsetel ajudel mõte, et printerist võiks kohe vahvleid tulla. Mõtlesin pisut ja välja mõtlesin.
Vahvliprinter on imelihtne.
Kõigepealt tuloeb toonerikasset välja vahetada ja asemele panna anum vahvlitaignaga. Seejärel tuleb tavaline paber asendada küpsetuspaberiga. Ja seejärelt tuleb printida pilte a la kümme musta neegrit pimedas toas (ehk siis ühtlaselt musti, siis kattub kogu küpsetuspaber õhukese taignakihiga. Kuna meie printer kaldub siin ülekuumenemisele, siis pole kahtlustki, et see küpsetaks kiiresti ära ka meie printvahvlid.
Printeri juures tuleb need kiiresti rulli või koonuseks keerata ja voila, valmis ongi.

Et asi rohkem vahvlit meenutaks võib printida ka pilti, millel on kujutatud musta ruudustikku tumehallil taustal näiteks...

Kui ma oleksin...

Pännasin Sesamy blogist väikese meemikese.

1. Kui sa oleksid koer, siis mis tõugu ja miks? ->mina oleks Newfoundlandi koer (suur karvane ja armastab vett, või kuidas nad nüüd nende koerte kohta ütlesidki - õrnahingeline ja usaldav hiiglane?) No kas pole siis minu nägu?
2. Kui sa oleksid lõng, siis mis värvi ja mida sinust kududa saaks? - > mina oleks selline triibuline sokilõng. Aga selline, et ükskõik kuidas sa ka ei pingutaks, kahte ühesugust sokki sa sealt ei saaks
3. Kui sa oleksid raamatukangelane, siis kes ja miks? - > Muhv naksitrallidest. Tunne on selline. Sonks kah.
4. Kui sa oleksid toit, siis mis ja miks? Kuna inimene on see, mis ta sööb, siis mina olen suure tõenäosusega õun. Aga selline punaste põskedega (ninaga).
5. Kui sa oleksid maal (maal nagu kunstiteos) või mistahes kunstiteos siis milline ja miks? Hmm, ma pakuks, et mõni van Goghi pilt. Selline rahutu, kergelt kaootiline, pidevas liikumises.

Uus tootevalik

Üritasin täna oma kokanduslast ampluaad laiendada. Siiamaani olen teinud valdavalt pärmitaigna pirukaid, nüüd mõtlesin kätt proovida sotšnike tegemisel. Julge otsus arvestades seda, et mul kööki pole ja pirukaid tuleb teha toanurka tehtud lõkkel (teame teame, kirjanduslikud liialdused). Lahtisel tulel küpsetamine seletaks muidugi pisut kõrbenud nurgakesed...
A muidu - nagu päris.
Või noh, õige hinnangu saamiseks tuleb oodata, mil näljane Mps koju tuleb ja oma hävitava hinnangu annab. Ta on üldiselt suur toidukriitik kuid samas ka suur sotsnikusõber (sellepärast ma üldse mõtlesingi neid teha - no et ikka hea perenaise kuvandit luua ja niimoodi õrnalt vihjata, et valik mind enda juurde elama lasta polnudki ehk kõige viletsamate killast). Järgmisena õpin sõõrikute tegemise ära ning siis muretsen endale sea ja lehma. Siis peaks kõik Mpsi kulinaarsed vajadused rahuldatud saama.

Maailma suurim naeratus

Maailmaparandaja on tuntud oma laia naeratuse poolest (8,5 cm täppismõõdistuste andmetel). Nüüd aga tundub, et see naeratus venib veel laiemaks. Ma küll ei mäleta, mille üle ma nii hirmsasti rõõmustanud olen aga mõlemad suunurgad on igastahes katki ja tundub, et varsti rebeneb naeratus kõrvuni...

Nii kõik väikeste ja keskmiste kõrvadega pätid on jälle ilusti kätte saadud - nüüd võib taas autoga keelatud kaupa smugeldada :D

Näe, sina siin! Ja mul oligi karjakoera vaja!

Nädalavahetus möödus suures hulgas värsket ja külma õhku sissehingates. Hea vaheldus tolmu sissehingamisele, mis on paratamatu meie kööki tabanud arheoloogiliste väljakaevamiste tulemus. Oma kaevandamisega oleme jõudnud peaaegu keldrisse juba. Nii et varsti on mul köök läbi kahe korruse. Suurim leid, mis põranda alt välja tuli, oli betooni talletatud jalajälg. Nüüd kutsun CSI kohale ja nemad saavad jalajälje järgi kohe aru, kes nii viletsa põranda ehitanud on ja siis saab ta vastutusele võtta.
Kriminaalsetel teemadel jätkates. Nädalavahetusel peatas politsei mitu korda meie kahtlustäratava auto kinni kontrollimaks ega seal väikeste ega keskmiste kõrvadega pätte peidetud pole. Ei olnud. Mul on ilusad suured kõrvad.

Ja ongi nädalavahetus.
Mmmõnus

Selline lugu siis

Mul hakkasid täna üle väga väga pika aja pliiatsid sügelema. No et tahaks kohe joonistada. Aga vot kus lops. Mul polnud paberit käepärast. Nii et jäigi joonistamata.
Sügelus läks kah üle.

Postita viis linki ja kingi endale raamat!

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Ja kuna ma üldiselt raamatuid armastan, siis kavatsen sellest osa võtta. Proovi sina ka. See on imelihtne. Kampaanias osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee
Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Jätkuvalt sama teema

Üks pilt olevat suurem lobamokk kui tuhat sõna kamba peale kokku.

Sellega seoses aga asjasse hoopis mittepuutuvalt meenusid mulle venekeele tunnid, kus me pidime pildi järgi jutustama. Mina jäin sellega alati hätta.
(otsen krasivaja i umnaja devutska stoit na stule. Unjejo pushistõe volosõ. Ana rabotaet.)
Nagu näha jään praegugi...

Natuke rõõmu mu destruktiivsele hingele!

Nii, kõik targad on ühel meelel - põrand üles võtta! Nii et võib pahtlilabidakese nurka visata ja korralikumad jõuriistad välja tuua.

Pori ei ole veel sajandi saast!

Minu korter on tolmune. Kuna ma korterit täna enam tolmusemaks teha ei saa, siis oma maise vara väärtuse ühtlustamiseks otsustasime, et ka minu auto tuleks mudaseks teha. Selleks korraldasime väljasõidu mere äärde. Leidsime kaardilt ühe armsa kohakese, kuhu viib pikk ohtrate aukude ja poriloikudega tee.
Retk läks asja ette. Auto sai poriseks ja lisaks sellele sai tünni otsast vaadet imetletud, peaaegupäikeseloojangu paistel vorstivõileiba söödud (piknik noh) ja unistatud, et kui mul oleks miljard krooni, siis ostaks selle onni ära, vuntsiks üles ja hakkaks seal romantiliste päikeseloojangutega kalastus-grillpidusid korraldama. (mul on päris mitmele kohale pilk peale pandud, mis ma kõik ära ostaks kui ma ootamatult ilmatuma rikkaks saaks)
Majake oli kunagi vist miskine kalakasvanduse hoone olnud. Seal olid päikeseloojangupoolses seinas suuuuuuuured aknad. Aga kellelegi oli ilmselgelt sellestki väheks jäänud ja seina oli veel üks alternatiivne aken lõhutud. Vaade sellest oli muidugi äge.

Tolmused riided (ülejäänud elamisest rääkimata)

Eile tekkis tahtmine Bullerby laste kombel kiita : Milline suurepärane tolm!
Jah, jõudsime lõpuks nii kaugele, et võtsime selle hirmsa linoleumi sealt köögipõrandalt üles. Sellega kaasnes meeletu tolmupilv. Kui paar päeva tagasi olin pahtlitolmust valge, siis nüüd olen üleni hall. Nii palju tolmu korraga ma pole näinudki. Hirmus.
Ja see mis lisaks tolmule linoleumi alt välja tuli oli täielik müstika.
Esmalt vaatasin, et linoleum on pandud otse betooni peale (mina olin kuulnud, et linoleumi ja betooni vahel peaks paneelmajades olema veel põrandapapp). Ainult see betoonpõrand oli kohati kuidagi väga ära vajunud ja õõtsus kahtlaselt. Kaevusin siis pisut põrandasse, et paremat ülevaadet saada - see polnud eriti raske, sest selles majas koosneb betoon 98% liivast. Ja oh üllatust. Valatud põranda alt tuli välja kadunud põrandapapp... Põrandapapi all oli omakorda 2 cm liiva ja selle all mingi kõvem krobeline põhi.
Nüüd ei teagi, mis selle põrandaga ette võtta. Ootame targemaid inimesi külla, kes ütleks "Te peate kogu põranda kuni keldrini üles võtma" või "Oh, siis on pole midagi, mida kellu ja natukese mördiga korda ei ajaks".
Täna on igastahes tööseisak.

Moosivaras

Külmkapi ajutise asukohamuutmise käigus õnnestus mul edukalt sügavkülmast kõrvale nihverdada üks maasikatoormoos. Võite arvata, kes praegu salamisi siin maiustab. Kuigi peale seda avaldust see vaevalt enam salamisi on...

Esimesed miinused

Täna oli siis see ajalooline päev, mil tuli taas pagasiruumist mu edev kaabits välja otsida ja esikalaasile piiluaugud kraapida.
Talv on tulemas.
Muide, päike paistis tõusis täna täiesti ootamatust suunast. Keegi on vahepeal maakeera keeranud?

Oled sa tont või inimene?

Kui ma praegu teile pimedas vastu tuleksite, siis võiksite mind küll vabalt kummituseks pidada. Või vähemalt pagarikski. Nii kahvatu pole mu jume ammu olnud (kuigi päike mulle peale ei hakka ja minu loomulik nahavärv ongi pigem valge(va nina)). Aga näe, ma pole tont, pagar ka pole. Hoopis lihvisin täna lage ja oh seda armsat lihvimistolmu. Aga kuna tolmust näikse mulle väheks jäänud olevat, siis sai ka lae värvimine käsile võetud. Ega valge valgele liiga tee. Panen siia ka illustreeriva pildi. Need tumedad rõngad ümber silmade pole mitte magamatusest ja kehvast toitumusest vaid sellest, et kui pahtlitolm mu prillid läbipaistmatuks tegi, siis võtsin need eest ära. Vaatepilt oli amüsantne :D Ahjaa, taust on must, sest ööd on meil siinkandis mustad nimelt (ja valgel taustal ei paistaks ma välja. Siis saaks ümberpööratult teha seda kümme-musta-neegrit-pimedas-toas nalja .

P.S Õpetusi noorematele remontmeestele. Kui võtad plaaniks lae värvimise, siis soovitan vajaliku kõrguse saavutamiseks tooli, millel on rohkem kui kolm jalga. Ma oleks täna miljon korda äärepealt kukkunud. Tooli pealt õigemini.

Need vanad armastuskirjad...

Seoses õe ja murdjalapsukese sissekolimisega tõsteti mind minu lapsepõlvekodust lõplikult välja. Öeldi, et kui sa oma kola siit minema ei vii, siis paneme selle põlema. Ma otsustasin päästa mis päästa annab ja nii sõitsingi ükspäev veomilliga ukse ette ja ladusin auto kaste ja kotte täis.
Suurema osa minu maisest varandusest moodustasid vanad kirjad ja päevikud.
Te ei kujuta ette, milline grafomaan ma ikka olen olnud. Päevikuid olen pidanud alates 14. eluaastast. Viimased kaks aastat on olnud sellised väheproduktiivsed, aga enne seda sai ikka ohtralt kirjutatud. Ei, ma pole oma grafomaanlust kaotanud ja selge näide sellest on seesama blogi siin (pea viis aastat katkematut hülgemöla ja kirjanduslikke liialdusi). Lihtsalt pisut muutunud on mukirjastiil. Minu päevikud on stiilis ise kirjutan ise loen. Blogi on sisuliselt kogu maailmale (õnneks suurem osa maailmast ei saa sõnagi aru mis siin kirjas on ja veel suuremal osal maailmast pole sooja ega külma minu kirjutamistest). Loomulikult on mul päevik veel kasutusel ja kui väga on vaja midagi hingelt ära saada, siis ma selle ka kirja panen.
Lisaks päevikutele tõin ära ka kastitäie vanu kirju, mida ma olen nüüd pahteldamise vahepeale vahelduva eduga lugenud. Mul on läbi aegade olnud päris suurel hulgal kirjasõpru üle kogu laia maailma. Neid kirju on praegu päris naljakas lugeda. Ilmselt alustasin ma kirjavahetust kusagil põhikooli algusaastatel, või isegi varem (selle saaks selgeks teha. Minu esimene kirjasõber oli Tuuli Tatter Võrust, mul on kirjad alles) ja viimased kirjavahetused on ülikoolipäevilt.
Praegu ma enam kellegagi ei kirjuta. Kahju natuke. Mäletan imehästi seda põnevat ootust, mis mind koolist koju minnes alati postkasti kontrollima sundis, ehk on keegi mulle kirjutanud ja oi see oli suur rõõm kui keegi oligi kirjutanud. Sellest tunnen küll puudust.
Muidugi olid enamus minu kirjasõpru välismaalt ja minu piiratud keelesoskus ei lasknud mul ka vabalt kõike mida tahtsin kirja panna (mitte, et ma ennast sellest väga häirida oleks lasknud). Eesti kirjasõpradega on hoopis teine lugu. Neid on mul läbi ajaloo olnud 3. Kaks kuuluvad kirjavahetuse aktiivse ajastu algusesse ja üks lõppu. See viimane oli eriti positiivne. E-kirjade ajastu hoogustumise ajal oli nii rõõmustav saada pikki (10-11 lehekülge polnud haruldane) ja sisutihedaid kirju. Paberil.
Ma olen alati paberkirju hinnanud palju enam kui e-kirju. Neis on jupp maad rohkem hinge. Nagu päris!
Oi, olen sattunud nostalgilistele radadele...

Kõõm? Ei pahtel!

Valge puru minu õlgadel ja juustes pole mitte kõõm, nagu arvata võiks, vaid hoopis värv, krohv, pahtel ja kõik muu, mis mulle sealt ülevalt kraevahele pudises...
Ehk siis uudiseid remondirindelt.
Esimese etapina oli plaanis lae värvimine. See etapp peaks ajagraafikut vaadates läbitud olema. paljugi mis. Lae otsustasin äärmist originaalsust üles näidates valgeks värvida. Vaatasin mina, et oi näe, vana värv on ühest kohast pisut lahti koorunud. Mis siis ikka, lükkasin pahtlilabida nurga alla ja prauhh kukkus pool lage ja veerand seina alla. Selgus, et vana krohv seisis laes puhtalt kiindumusest oma senise asukoha suhtes. Miski muu seda küll kinni ei hoidnud. Eile siis pahteldasin nagu segane. Lagi lainetab päris hoogsalt. Täna jätkan, nii et värvima saan kõige enne homme.
Kui lagi värvitud, siis tuleb ülejäänud kapid välja vedada, põrand üles võtta, see järel kahe käega peast kinni haarata ja halada, miks oh miks ma selle ette võtsin...

Kosutav!

Äsja otsa lõppenud nädalavahetus oli ikka äraütlemata mõnus. Hommikuti sai kaua-kaua voodis vedeletud ja lõpuks ometi uni täis magatud. Terve eelmise nädala oli lihtsalt kohutav uni hommikuti, nagu oleks ainult pool tundi öösel maganud. Nädalavahetus oli selles suhtes äärmiselt kosutav. Süüa anti ka hirmsamates kogustes. Nii et kosutav, nagu juba öeldud sai. Ja isegi laulda sai suurte pidustuste puhul. Minu hindamatu panus sai sel korral antud löökpillirühma koosseisus. Ma küll hoiatasin neid, et minu kõlakastisoolo võib harjumatumale kõrvale lihtsalt rütmist möödamängimisena tunduda, aga kes see mind siis kuulab....
Tänane tööpäev muidugi nullis selle suures jaos ära. Tavapäraselt vastik esmaspäev. Natuke meeldivat oli ses päevas muidugi ka. Liivalinn oli tuttavat rahvast tihkelt täis. Vallamajja sõites pidi hoolsalt ette vaatama, et mõnda neist alla ei ajaks...

Aga nüüd lähen ma kööki kappe tühjaks tõstma. Remont on alanud!

Peast pahtel

Käisin täna jälle linnas. Lisaks tavapärastele asutustele ja ametkondadele, mida mul on ikka au külastada, väisasin ma ka kõiki ehituspoode. No mul on ikka see suur soov köögiga midagi ette võtta. Mul on tegelt päris hea visioon sellest, milline ma tahaks, et mu köök välja näeks, aga kahjuks napib varalistest vahenditest, nii et tuleb leppida säästulahendustega. Aga kunagi... No sellel heal ja ilusal päeval, mil ma saan ilgelt rikkaks*, siis teen ma endale just sellise köögi nagu ma tahan (see saab loomulikult olema kas sellises majas nagu ma tahan, sest siia korterisse see köök lihtsalt ära ei mahuks).
Siiski. Hoolimata piiratud finantsolukorrast, MASU-st ja muust säärasest õnnestus mul Milli head ja paremat köögimaterjali täis toppida. Ja Mps lasi mu isegi sellega uksest sisse. Tundub, et ta on paratamatusega leppinud. Täna näitas isegi entusiasmi üles. Selle üle on mul ainult hea meel.
Mis ma siis ära tõin kõik? Kraanikausi. Edeva kraani. Kardinapuu (:D). Ja mis kõige tähtsam - kapinupud (ma nimelt keerasin vanadel kappidel kõik nupud eest ära, pesin kapiuksed puhtaks, aga vanu nuppe enam tagasi ei kruttinud). Uue tööpinna tellisin ka. Pealekauba sain veel kaks patja padjasõja mängimiseks.
Ostmata on veel seinavärv (aga ma valisin välja) ja no lahendamata on ikkagi ülemiste kapiuste probleem! Ja nõudekuivatusresti probleem. Rest seinal on häbemata praktiline ja sobib mu praktilise meelega, aga riivab uskumatult minu ilumeelt. Meeled sõdivad. Loodan, et jõuavad lõpuks mõne hea lahenduseni, mitte meeletuseni

Igastahes kibelen juba pahtlilabidat haarama (aga see peab siiski pisut veel ootama - siin on tulemas suuremat sorti pidustused ja bakhanaalid)

*rikkaks saamise viis on veel lahtine. Kellelgil häid ideid? Minu varasem plaan, mis põhines oma leivakoorukese mõne miljonäri kappi poetamises ja siis selle kapi ühiseks nimetamises, ei paista olevat eriti edumeelne. Ja nüüd tagantjärele vaadates võib märgata ka mõningasi lünke selles kurikavalas plaanis.

Hommik väinatammil

täna ommikul ei olnud mul tas mingit soovi voodist välja ronida ja tööle tulla. Aga no mis sa teed kui kohusetunne kivina kaelas ripub. ikka tulin tööle. Tööle sõites paistis päike otse silma sisse. Aga ilus päike oli. Näe, joonistasin sellest pildi ka. Päriselt oli muidugi palju ilusam, aga mul pole siin aega terve päev ka pilte joonistada, tuleb pisut tööd teha ja puha.

Appi appi, mõõdulint ründas mind!

a-poliitiline nädalavahetus

Kuna ükski erakond, valimisliit ega üksikkandidaat ei üritanud valimisnänniga minu häält endale osta, siis jäigi minu hääl mulle alles. Läheb vaja, et kurjadele telefonikõnedele vastata.

Selle asemel, et valimas käia, käisin hoopis pealinnas. Vennaraas ostis endale korteri ja no selle sissesoolamine oligi külaskäigu eesmärgiks. Korter ise on täitsa ok ja milline vaade - peaaegu paistis kodusaargi ära!
Lisaks sai natuke kultuurat ka tehtud. No käisime lõpuks KUMUs ära. Juba sada aastat oleme üritanud sinna minna, aga seni pole kunagi jõudnud. Nüüd võtsime asja käsile ja käisime ära. No mis mulje jäi? Jäi mulje, et tuleb ilmselt tagasi minna. Häbemata palju on vaadata! Veetsime seal päris mitu head tundi.
Reede õhtul mängisime ülbureid ja kutsusime end ise sünnipäevale. Saabusime keset ööd, ei lasknud vaesel vanuril magama minna ja laulsime mõnitavaid laule teemal kõrge vanus ja hallid juuksed.

Poodlemas käisime ka. No olgem ausad Ida-Saaremaa kaubanduskeskuses on valik pigem kesisevõitu.

Nüüd aga tuleb taas töörutiini saada. Mulle ei meeldi esmaspäevad.

Pintsel sügeleb

Oi mul juba pintsel sügeleb. Ei, ärge valesti aru saage, mul pole tulnud peale ootamatut soovi maalida ja surematuid meistriteoseid luua. Minu soovid on jupp maad proosalisemad. Ma tahaks lage värvida... ja seinu! Ja uut põrandat panna. Ja ilusat kardinapuud ja kenasid kappe, kraanikausist rääkimata...
Käisime eile Mpsiga ehitustarvete poes. Oi mulle meeldivad ehitustarvete poed. Seal on nii hea unistada sellest kuidas ma oma kodu kaunistaks, kui see mul olemas oleks (ja kui mul raha oleks). Plaanid on suurejoonelised. Kuna aga võimalused on piiratud, siis tuleb nende piiratud võimalustega leppida.
Igastahes õnnestus mul Mps niikaugele saada, et hoolimata suurest puiklemisest nõustus ta minuga ehitustarvete poodi tulema. Aga see oli lõks! hahaa! Enne ma teda sealt ära ei lasknud, kui auto oli head ja paremat kraami täis laotud.
Uus põrand ja laevärv. Seinavärv tuleb ka. Ja küll ma selle kardinapuu ka välja kauplen! Mis neist õnnetutest kappidest saab, seda ma veel ei tea. Nii palju raha pole lähema 10 aasta jooksul tulemas näha, et uusi kappe osta (köögikappide hinnad on üle mõistuse kallid). Ilmselt tuleb olemasolevatega midagi ette võtta. Teab keegi mõnda kavalat nippi kuidas vanadele ja eritüüpi kapiustele uut ja huvitavat välimust anda?
Aga ikkagi olen ma tulemusega rahul. Lõpuks ometi on minu kodukaunistamiseteemalised unistused sammukese reaalsusele lähemale astunud. See oli küll vaid esimene väike sammuke, aga kui ma juba pintsli värviseks saan, küll siis asi edenema hakkab.

Meil on muidugi Mpsiga häbemata erinev nägemus remondist... Mina tahaks nimelt kõike korraga ja hästi palju ja kohe. Mps pigem ei taha midagi ja kui siis hästi natuke ja kauges tulevikus :D Ehk kahepeale kokku annab siis midagi mõistlikku ka. Minu tormakus ja tema pidurdamine.

Aga suure tõenäosusega hakkab siit kanalist paari nädala pärast välja imbuma katkematut remondimöla. Jõudu!

Läki õue läki-läki, koid las jäävad kappi

Aga täna sadas Muhumaal esimest lund. Ei saa öelda, et lumi oleks maha sadanud, sest lumehelbed sulasid pisut enne maapinda ära, aga muidu oli ilus ja helbeline... Nii et suusad võib välja tuua ja kindad lumesõjaks kätte panna! Nautige! Varsti tulevad poodidesse jõulureklaamid ja siis läheb asi käest ära...

Kuritegelik mina

Kui kevadeti ma riisun, röövin ja põletan, siis sügis on ilmselgelt väljapressimise aeg. Valdavalt mahla väljapressimine õuntest. Terve nädalavahetuse saigi korjatud, purustatud ja pressitud. Selleks aastaks on mahlategu nüüd ühelpool. Õues on juba nii külm, et mahl kipub servast jäätuma...

Ilus punkt töönädalale

Oi, ma pole ammu nii tulivihane olnud kui täna. Helistas üks minu kolmest "lemmikinimesest" siin saarel. Kõigepealt tuli telefonist pool tundi laussõimu, siis visati toru ära. Tore. Natukese aja pärast helistas ta uuesti. Sõimas veel paarkümmend minutit, laskmata sõnagi vahele öelda ja lõpetas umbes nii nagu reklaamiprovva postkontoris: "No kutsuge siis juhataja kui te nii rumal olete..."
Ma pean tunnistama, et ma kardetavasti ei suutnud säilitada kõikse viisakamat tooni ja ärritusin pisut. No ärritusin päris kõvasti. Kuidas saab üldse ühte või teist probleemi lahendada kui üks osapool ei anna teisele isegi sõnaõigust, rääkimata siis mõistlikust vestlusest ja koostööst.Aga pole hullu. Esmaspäeval helistab ta uuesti ja ma võin üsna suure summa peale kihla vedada, et helistavad ka need kaks teist minu "lemmikinimest". On mida oodata. Ei jõua kohe kuidagi ära oodata, kudias tagasi tööle saaks.
Oi elu on ilus!

Nutt ja hala teemal "ma ei oska pannkooke teha"

Hoolimata igasugustest geneetilistest eeldustest lööb minus aegajalt välja tõeline võhiklus toidutegemises. Seda eriti juhul kui jutt käib eriti lihtsatest ja lausa elementaarsetest roogadest, nagu näiteks praekartulid või pannkoogid. No ei tule sellised nagu ma tean, et nad peaks olema. Näiteks pärmitaigna pirukaid võin ma teha silmad kinni ja seotud kätega ning ikka tulevad pigem söödavad välja. Pannkoogid aga ei tule hoolsa retsepti jälgmise tulemusel ka mitte õiged.
Eile üritasin jälle. Mps, kes on tõeline piimatöötlemistehas (vastupidiselt minule, kes ma piima ei armasta) oli unustanud pudelitäie (päris)piima töötlemata, nii et see oli mõnusalt hapuks läinud - hea eeldus pannkookide tegemiseks. Kui ma aga pannkooke tegema hakkasin, siis selgus, et mul polnudki kõiki komponente piisavalt. Jahu näiteks. Nii tuli kasutada seemnetega jahu. Pole just päris paslik pannkoogijahuks. Ja taigen tuli ka selline, et ei saanud sest ei õigeid ülepannikooke, ega lusikapannkooke. Ükskõik kuidas ma seda taigent ka timmisin. Ja kumbki minu pann ei suutnud rahuldavat tulemust anda. Nii juhtuski, et tegin väikese panniga suuri ja suure panniga väikesi pannkooke. Enamasti tuli välja hoopis prägeldus. Aga seda prägeldust oli palju. Suuuuuuuur kuhi. Maitsel polnud ju väga vigagi, aga kaubanduslik välimus täiesti puudus...
Nüüd ma natuke aega jälle pannkooke ei tee. No seni, kuni ma ära unustan, et ma ei oska.

Talveuni

Talv hakkab saabuma. See on ainus mõistlik seletus selle kohta, miks mind talveuni vaevab. Mis see muu olla saab. Eile jäin juba enne poolt kümmet õhtul magama ja hommikul ka ei saanud kuidagi üles. Praegu magaks ka hea meelega. A patja pole. Võiks ju pea toimikuvirnale toetada, aga siis läheb pea kandiliseks. Või noh kandilisemaks. Ta mul niigi nurgeline.

Kütteperiood

Juhhuu, radikad on juba õrnalt leiged, nüüd võib talvekasuka nurka visata ja bikiinid välja tuua! Tundub, et kütteperiood meist sel aastal siiski mööda ei lähe

Elu polaaraladel kulgeb tavapäraselt. Radiaatorite küljes ripuvad endiselt jääpurikad. Eile hakkasin lausa triikima, et pisut sooja saada... Triikraud on ju nagu väike radiaator. Ainus õigek oht on aga voodis teki all.

Minu kõigusoojane elu

Täna hommikul ei tahtnud ma jälle kuidagi voodist välja ronida. Rääkimata sellest, et ma tööle minna ei tahtnud (no tõesti, kes see ikka nii väga igatseb esmaspäeva hommikul tööle minna), ma ei tahtnud isegi wc-sse minna. Põhjus lihtne. Kolme teki all ahju kaisus oli päris soe ja mõnus. Teiselpool tekki paukus aga pakane (meil ei köeta, toas on 15 kraadi sooja ainult).
Kui ma lõpuks ikka läbi häda voodist välja sain, siis pidin endaga tõsiselt võitlema, et mitte kõiki kapis laiutavaid riideid selga toppida. Tööl nimelt on täiesti mõistlik temperatuur, ma oleks siin lihtsalt üles sulanud.
ma väga loodan,et nad hakkavad täna kütma, nagu lootust andis. Vastasel juhul võib külmiku kui kasutu elektrinäksija minema visata ja hakkama sooja saamiseks mööblit põletama...

Tormine sünnipäev

Nii, selleks aastaks on nüüd kõik minu sünnipäevad peetud. Järgmisel aastal uue hooga. Eilne pidu pani aga väärika punkti minu aktiivsele vananemisele (st ma ei kavatse enne järgmist kevadet vananeda, siis vananen natuke ja sügisel siis vananen hooga kohe). Tore pidu oli. Vähemalt mulle meeldis. Sai hirmus palju laulda ja puha ja te ju ometi teate, et ma armastan laulmist hullupööra, isegi kui ma olen silmapaistvalt nõrk selles. Aga sel peol oli lausa 4 kitarri (tõsi, üks seisis küll nurgas, kuna minu oskused pillimängus päädivad ikka veel vaid kolme looga, see-eest oli kohal aga täiesti arvestatav kitarriansambel ja unustada ei saa mitte rütmipilli). Väljas akna taga möllas torm, toas oli aga soe ja hea!
Aitäh!

Praegu siin omas kodus muidugi soe pole. Meil nimelt ei köeta. Peangi minema ja end teki sisse kerra keerama, muidu kukuvad sõrmed külmast klaviatuurile, pudisevad klahvide vahele ja siis saaab Mps kurjaks, et ma ta kompuuteromi ära olen rikkunud.
Aga ma panen teile siia vaatamiseks väikese tormilainekese Sõrve säärelt, mis täna hommikul mu tenkad märjaks tegi... Ta nimelt ulatus ootamatult kaugele.

Uus soeng

Täna hommikul peeglisse vaadates avastasin, et mul on uus ja huvitav soeng. Vasakul pool on juuksed laussirged, paremal pool aga kräsus nagu ei kunagi varem. Just nagu oleks kõik lokid öö jooksul vasakult poolt paremale poole kolinud.
Vot selline peegelpilt avanes ommikul:
Und Moral die Geschichte? Kui oled oma vanast sonksist tüdinud, siis pole vaja juuksurisse minna raha kulutama, mine lihtsalt märja peaga magama.

Pahuksis

Üldiselt tuleb öelda, et ma saan iseendaga suhteliselt hästi läbi. Ei riidle väga palju ja olen rahul sellega kes ma olen. Siiski aegajalt tuleb ette ka päevi kus ma kuidagi ei taha oma olemusega leppida. Need on sellised maailmaparanduslikud päevad, kus ma tunnen, et tahaks olla parem. "Veel parem?" küsite imestunult. Jah, kujutage ette, veel parem. Ja see ei tohiks ju niiväga raske olla arvestades milline õel, paha, isekas ja kade jonnipunn ma tegelikult olen. Endal on ka häbi.
Eile oli üks selline päev, kus mind piinas viimasel ajal kogunenud kuri kahtlus, et paar asja siin ilmas pole just täpselt nii nagu mulle meelepärane oleks. Ja vot see kahtlus ei andnud kuidagi asu. Koledad mõtted muudkui keerlesid ja keerlesid mu peas ja ausõna, mulle ei meeldinud ükski neist õelatest, pahadest, isekatest, kadedatest ja jonnakatest mõtetest, aga lahti ma ka neist ei lasknud. Ja isegi kui lasin, siis tulid nad riburadapidi tagasi. Praegugi kipuvad need rahutukstegevad masendusmõtterojud muudkui pähe trügima.
Ei see ei meeldi mulle...

Palju õnne sünnipäevaks vanim vallake Eestis! Pidupäeva puhul ehtisin ennast pisut võõraste sulgedega

Hõrk üllatus

Tulen mina täna koju ja tunnen trepikojas hõrku toidulõhna. Mõtlen, et oi kui hea oleks kui see tuleks minu korterist. Ja kujutage ette - tuligi!

Head rahvusvahelist telkijate päeva!!!

Täna hommikul vaatasin ma (nagu ikka) hommikusöögi kõrvale televiisorist homikutelevisiooni. Sealt torkas kõrva teave, et täna on rahvusvaheline telkijate päev. Ma mõtlesin, et nad on ikka peast täitsa segi läinud, teevad keset talve telkijate päeva. Üritasin Mpsile ona nõrdimust selgitada, tema aga vaidles vastu, et jumalast loogiline, et selline päev sügisel on. Suvel pole ju aega, vaja suvilas käia jne, aga sügisel talvel ja kevadel selline tegevus aktiveerubki. Mõtlesin, et Mps on ka peast segi läinud. Kes see ikka talvel niiväga telkida tahab... Alles tükk aega hiljem, kui minu aju ka pisut üles ärkas, sain aru, et tegemist on tõlkijate, mitte telkijate päevaga...
Aga ma ikkagi arvan,et võiks üleilmse telkijate päeva ka teha...

Mõeldes tulevikule

Täna käisime kohalikule sotsiaalkeskusele nurgakivi panemas. Viimasel ajal toimunud sündmused on tõsiselt pannud tuleviku peale mõtlema. Igastahes broneerisin sotskekuses endale toa ära. kaugel see aeg ongi kui tuleb juba sisse kolida. Aeg lendavat linnutiivul, aga mulle näib, et see linnuke on omale reaktiivmootori külge installeerinud.

Vana ja väsinud

Ärkasin mina laupäeva hommikul üles ja tundsin, et olen kuidagi vanaks jäänud. Kuna aga üle pika aja ei pidanud ma kusagile tormama, siis vedelesin voodis veel kaua, kuni selgus, et tegelt on päris mõnus vana olla. Mingi hetk tuli end siiski üles ajada, no et õhtusteks pidustusteks ikka kõik korralikult valmis saaks. Küpsetasin ja vaaritasin nagu päris perenaine kohe. Kõik toidud tegin küüslauguga. Vanarahvas teab ju rääkida, et kes sünnipäeval küüslauku sööb, see ei saa mitte aasta vanemaks vaid jääb aasta nooremaks. Ainult tort ja vahvlid olid ilma küüslauguta, nii et natuke ma vist ikka vanust juurde sain....
Aga see pole veel kõik - järgmisel nädalavahetusel pidu jätkub.

Ahjaa, tänan kõiki nende armsate sõnumite, tervituste ja õnnesoovide eest. Kui need kõik kokkku liita, siis peaks mul uuel eluaastal seda õnne, tervist ja armastust olema küll kohutavates kogustes. Ärge nüüd arvake, et ma kaeban, kaugel sellest. Olen hoopis väga õnnelik (ja terve ja armas).

Tere sügis

Hommikul autoga tööle sõites ei lülitanud ma mitte konditsioneeri sisse vaid hoopis kütteseadme. Sügis on kohale jõudnud.

Pulmad!

Jaa, nähdalavahetusel olid pulmad. Oi ma armastan pulmi! Need on läbinisti positiivsed üritused minu arust. No mis saaks olla ilusam kui kaks inimeset otsustavad üksteist elu lõpuni armastada ja selle tähistamiseks peo teevad!
Tean-tean. Olen paadunud romantik ja pulmade pooldaja. (Pildil võib näha mind pulmas tantsu vihtumas)
Ja pidu oli minu meelest väga tore. Pruut nägi imekaunis välja ja külalistel (vähemalt minul küll) igav polnud. Oli parajas kontsentratsioonis tobedaid pulmamänge (st ei mindud liiale, kuigi sohki tehti küll, me tegelikult võitsime) tantsupõrandal sai keerutatud kuni pea käis ringi (ja mõningastel varvastel sai kah tallutud - ma pole just osavaim kuldkabujalake) ja söögid olid väga maitsvad. Ainult viin oli kibe :P
Pidu kestis varajaste hommikutundideni ja napist unest hoolimata laulsime juba enne kukke ja koitu pruutpaari akna all tervitusoodi!Panen siia ka väikese udupildi kaardist, mis sai joonistatud. No et inimesed ikka teaks, millele nad oma nime alla panid ja perekond Brenneritele vihjeks kuidas kaarti kokku panna. Kui nad pole juhuslikult sellega siiani hakkama saanud.

Väike matemaatikaülesanne

Kui Pillel on kolm kleiti, millest mitte ükski talle selga ei lähe, siis millise kleidi paneb Pille pulma selga?

Viimaseid Päevi Vaba ja Vall

Laupäeva hommikul enne kukke ja koitu lükkasime autole hääled sisse ja kihutasime Tartusse.
Oi milline nostalgia! Mulle meeldib Tartu kohutavalt. Eriti kui samal ajal ei pea muretsema üliõpilaslikel teemadel nagu eksamid, kiirkeedunuudlid ja väike must auk, mis on end rahakoti põhja smugeldanud ja neelab iga sendi, mis sa sinna paotad (ja sellest hoolimata, et sul söögi jaoks raha pole, siis väikese veini jaoks leiab ikka, veel üks müsteeriline finantsime). Tagantjärele on muidugi ääretult mõnus neid aegu meenutada. Mõtlesime end isegi mõnda Vanemuise loengusse smugeldada, nostalgia mõttes. Aga laupäev oli.
Selle asemel hakkasime aga mitteüliõpilaslikult poodlema (üliõpilaslikult ei saanud, sest üliõpilasena polnud mul seda vähest rahagi, mis nüüd). Sel ajal kui Mps kitarrikeeli ja medikaid ja klambreid ja Tallina kilupäeva pühak teab mida veel kõike kokku krabas, valisin mina ka endale muusikariista välja. Pikalt kaalusin kitarri (nüüd saaks ma endale seda odavamat versiooni peaaaegu et lubada) ja trummikomplekti vahel, aga lõpuks otsustasin ikkagi kammipilli kasuks. No et kui ma juhuslikult ei ärkagi ühel hommikul ootamatult musikaalsena üles, siis vähemalt pea saab kammitud. Praktilised kaalutlused ikkagi.
Seejärel hakkasime mulle valget T-särki otsima. Kujutate ette, terve Tartu peal pole valget T-särki, mis ei paistaks läbi. No kuhu see kõlbab? Lõpuks keerukate disainikombinatsioonide tulemusel õnnestus mul siiski mingi valge ürp leida. Selle ajaga oli poodidest niivõrd kõrini, et esialgu plaanitud pulmakleidi* ostmine võeti nimekirjast maha. Selle asemel saatsin Mpsi manitsustega "mitte väga palju pahandust teha" teele ja võtsin raamatu ning läksin Hurda parki lugema. Siis kui ma veel ametlikult ka tudeng olin, istusin ma seal tihti raamatuga. Oi nostalgiat.
Ainult tund aega istusingi ja vaatasin kuidas pruutpaarid tulevad ja lähevad ja fotosessioonitavad. Vaikselt hakkas aga kogunema ka teisi valgeteesärklasi. Ja kaua ei läinudki kui päevakangelane - Viimaseid Päevi Vaba ja Vall (edaspidi VPVV) - kohale jõudis.
Peale tervitussõnu pidi VPVV andma vande, et ta ikka nädala pärast ka kohal on ja et kohe kindlasti ei unusta ta abielu kohustuste kõrvalt ka meid - sõbrannasid.
Sellele järgnes fotosessioon klassikalistes pruutpaaride pildikohtades, millele järgnes fotosessiioon mitteklassikalises pruudikontseptsioonis.
..ja nüüd tee unistav nägu... Proovi sa teha unistavat nägu, kui 12 sõbrannat mitme pudeli šampusega kõrval kommenteerivad. Aga VPVV sai imetabaselt hakkama!
Ka järgnevate keeruliste ülesannetega tuli ta mängeldes toime. Esimene mees, keda ta kohtas oli lahkelt nõus nädala pärast peigmehe kohale asuma, kui viimane peaks mingil põhjusel alt ära hüppama. Esimene kellelt ta palus edaspdiste suurt kõhtu tekitavate õnnetuste vastast abivahendit, võtis taskust pakikese, nagu oleks seda oodanud. Šampuse pudel joodi kiiresti tühjaks ja endised kallimad vajusid kividena emajõe põhja.
Järgnes pidu ja pillerkaar eriti siniste ja kergelt rohekate jookidega, mida VPVV meile segas, ning ohtrate paljastustega isiklikust elust. VPVV jagas meile kui põlistele vanatüdrukutele (vaid üks kogu naistekarjast oli õnnelikku abielusadamasse jõudnud) õpetusi kuidas mehi võluda ja neid endaga abielluma panna nii et neil tekiks mulje nagu see oleks algusest peale olnud nende mõte. Meie omaltpoolt varustasime VPVV-d värtuslike kingitustega, mis tal abielunaisena aitavad elus läbi lüüa. Sest meie ju teame, mida abielunaised kõikse enam vajavad...
Igastahes oli äärmiselt tore õhtu. Ütleks, et teinekordki, aga parem ehk mitte...
Ja varsti saaab juba päris pittu!

* ärge saage valesti aru. Pulmakleit on kleit, mis pannakse pulma selga. See ei eelda, et mina pruut olen.

Reklaamipaus

Muide, Mps palub edasi öelda, et tema mõlemad blogid ilmuvad jälle.

Minu blogi täieneb ka varsti nädalavahetuse teemadel.

Praegu on aga kiirekiire.

Neetud töö.

Oeh.

ja üks mees seal lubas ehitada maja...

Koi. Raamatukoi.

Aga mina tegin end täna kohaliku raamatukogu lugejaks ja laenutasin kohe ka hulgaliselt raamatuid koju. Täitsa hea tunne on. Juba teen plaani koju minna ja diivanile end raamatuga kerra tõmmata. Mmmõnus

Vihmane ja poliitiline

Ma olen äärmiselt apoliitiline inimene, aga esimest korda elus jälgin valimisi teatava põnevusega. Mõjutab see ju otseselt minu tööd. Olles eile kandidaadid teada saanud panime omaltpoolt juba volikogu koosseisu kokku. Eks näis, kui täpne meie ennustus on.

Muide, oskab keegi seletada, miks õues sajab? Loodusseadusi pole vaja lahti seletada, neid mõistan ma hästi. Aga üldiselt. Miks sajab? Vihm ei mahu minu tänastesse plaanidesse...

Saartest ja Laidudest

Eile käisime väikesaarte ja laidude programmi raames Viirelaiul. Sel aastal olen käinud veel Kesselaiul (korduvalt), Suurlaiul ja Pihlalaiul. Saartest sai sel aastal vallutatud Vormsi.
Eestis on üle 1500 saare ja laiu. Minul on neist külastatud nüüdseks umbes 14 (Saaremaa, Hiiumaa, Muhumaa, Kihnu, Vormsi, Naissaar, Abruka, Vahase, Kõinastu, Kesselaid, Viirelaid, Surlaid, Võilaid, Pihlalaid). Kuigi ca 1500-st saarest üle tuhande on aga väiksemad kui 1 ha (ja kõiki merest väljaulatuvaid kive ei jõua läbi käia) ja ühest ruutkilomeetrist suuremaid saari on vaid ligi 30, siis tundub, et väikesaarte ja laidue programm on üsnagi pikaajaline :)

Kalal käisin ka. Mina olin küll rohkem ilu pärast paadis kui võrke välja tõmmati, aga ma ikkagi arvan, et minust oli palju kasu. Selline oli saak:
Ja selline kalur. Kas oranž ei sobi mulle mitte hästi?

Mina tarzan, sina õun (vol mustmiljon)

Kätte on jõudnud taas see aeg, mil Maailmaparandaja maailma veidike teisest vaatepunktist vaatab. Puu otsast siis. Korjasime mahla tarbeks õunu. Mina ühe puu otsas, Mps teise puu otsas. Puu otsas on muidu ka hea. Kui kuskil peaks pauk käima, siis oled kindlas kohas.
Muuhulgas kavatsen võtta patendi ka multifunktsionaalsele korjekotile. See on mugav kaasas kanda ja hea kasutada just puu otsas korjates. No seal kus pole korvi ega ämbrit kusagile panna, sest ühe käega on soovituslik oksast kinni hoida ja teise käega korjaks õunu. Hambus hoidmine läheb aga kiiresti raskeks.
Õhtul plaanin moosikeetmisega jätkata. Kogu mu elamine kleepub juba :D.
Täna ona kavas ploomi-rummikeedis ja pihlaka-õuna marmelaad.

Keegi teab head moosiretsepti?

Eile käisin Kesselaiul. Sai grillitud ja chillitud ja saarele tiir peale tehtud. Saunas käisime ka. Seal on selline ujuvsaun. Oli ikka äraütlemata mõnus kuumast saunast otse merre põrutada.

Ülejäänud aja olen kas
a) tööd rabanud
b) õunu söönud

Ühtegi vaba hetke pole...

Sügise saabudes hakkab minus taas pead tõstma perenaine. Tahaks moosi keeta. Asi on lihtsalt selles, et ma puhtfüüsiliselt ei jõua kõiki neid õunu ära süüa.

Kas kellelgil on mulle mõnda head ja põnevat hoidise retsepti soovitada? Tavalist õunamoosi ei oska ma teab kui kõrgelt hinnata ja mulle meeldivad uued ja põnevad asjad.

Täna lähen vaatan kas kohalik kaubanduskett, mis omale A ja O sildi on peale kleepinud (Põhjendatult. Seal polnud ennegi midagi müügil, nüüd vähemalt õigustab silt seda. Teate ju küll, kust on A ja O kaubakett oma nime saanud? Aaa, seda tahtsite? Oooo, seda ei ole meil enam ammu!). Vaatan kas neil ingverit on ja aprikoosi....

Villihooaeg on alanud

Tänasega sai siis minu selle aasta puhkuste norm läbi. Homme jälle tööle. Lakkamatu nutt ja hala.
Ilmselge vihjena suve lõpetamise kohta viisin auto ja ratta ja kogu oma raha hooldusesse. Auto ja ratta sain tagasi, raha mitte.
Ja kaks paari tenkasid ostsin ka. See tähendab ilmselt kahte kuud ville kandade peal. Aga suvi on läbi ja plätudega ei saa ju tööle minna.

Võtme-poltergeist

Viimasel ajal on mul võtmetega kummalisi asju juhtunud. Ükspäev avastasin oma seljakotist väikese tundmatu päritoluga võtme. Mõni aeg hiljem aga vaatasin, et minu võtmekimp on kuidagi häbemata suureks muutunud ja sinna on ilmunud võtmeid, mida ma omaks nimetada ei saa ja millega sobivaid lukke ma ei tunne. Siis kadus üleeile üks kahest autovõtmest ära, kuigi ma tean täpselt kuhu ma ta panin, ja ilmus välja hoopis teises kohas.
Müstika-müstika.
Kahtlustan, et siin on mingi krutskilise võtmevahetaja mutukaga tegemist.