neljapäev, detsember 31, 2009

Aasta 2009 kokkuvõte

Neile, kes on minu blogi lugejaskonnaga liitunud alles hiljuti, aga tahaks teada ka minu varasemast elukäigust, on minu grafomaanlus suureks komistuskiviks. no tõesti, kes viitsiks seda hülgemöla ikka tagantjärele lugeda. Ise ka ei viitsiks. Seetõttu ongi aeg teha lühikokkuvõte käesolevast lõppevast aastast. Alustame algusest.

Alguses oli Jaanuar
ja see algas paljulubavalt. Valelik Mang planeeris mu elu ja lubas pulmi. Millegipärast neid ei tulnud. Suurest masendusest ajasin ulmelistes kogustes moosi ja piparkoogimaju näost sisse. See kõik oli vajalik, et koguda energiat maamaksu arvutamiseks. Ära arvutasin! Kuigi ilmselt selge mõistuse hinnaga...

Veebruaris
proovisin erinevaid ameteid. Muuhulgas ka polaaruurija, toidukriitiku ja iluuisutaja oma. Näitasin igal alal üles kaasasündind annet. Vanadus lõi välja. Seda valdavalt hallide juuste ja katkiste hammaste näol. Et seda varjata, hakkasin sportlikuks ja läksin esimest korda elus trenni.

Märtsis
ründas maamaks taas. Et kurja maamaksu käest põgeneda otsustasime võimalikult kõrgele ja kaugele minna. Ostsin uued matkasaapad ja hakkasin Rumeenia vereimejate tarbeks Bruchettasid tegema.

Aprill-
Aprill ninaprill. Iga inimene kes mind vähegi tunneb oleks pidanud aprillinaljaks tõsiasja, et Pille hakkas rattaga tööl käima ja kihutas väinatammil tigudega võidu. Üldse sai kuidagi palju ringi rännatud. Käisime Vilsandi mudapaksukest piidlemas, mudaväljadel ekslemas ning kanuuga Soomaal kirpe peletamas. Kõik see sai minu uue fotokaga ka üles pildistatud.

Mais
kihutasin ma endiselt rattaga mööda eestimaad. Seekord olid valdavateks sihtkohtadeks mandrimaa prügikastid. Kodusaarel oligi elu ohtlikuks läinud - antipanda käis ringi ja muudkui riisus röövis ja põletas. Puudusin ka esimest korda elus töölt haiguse tõttu. Täitsa porr.

Juunis
leidis aset minu elu esimene puhkus. Puhkus oli see ainult nime järgi. Gotfried seljas sportlaste kannul karude eest mäest üles põgeneda pole just teab kui lõõgastav. Mäest alla tulek samuti mitte. Kaheteistkümnekesi kuueses kupees istuda (kotid läksid täisinimestena kirja) polnud ka teab mis virgestav. Isegi Musta mere ääres ei saanud rahumeeli pikutada ilma, et oleks grillkanaks kõrbenud. Aga muidu täiesti unustamatu reis! Kõik muu kahvatab selle kõrval.

Juuli
alguses õnnestus mul end tänu oma pimestavale ilule ja suurele ihurammule laulupeole sisse smugeldada. Ülejäänud juuli on aga üsna punaseplekiline - metsmaasikatest. Minus lõi taas välja korilaseveri. Saaremaale tegime Mpsiga kah tiiru peale!

Augustis
selgus, et olin olnud lähikontaktis ühe tõbise puugiga, mistõttu oli tegu kuiva kuuga. Kuiva, aga mite kurva kuuga. Maalilaagris õppisime kuidas vesivärviga vähki püüda ja pihlalaiul korjasime kiva. Kuu lõpus võis jälle veidi vesisemalt võtta ja rattamatk mööduski suures osas paduvihmas. Matka lõpuks korraldasin Palamuse poe ees terrorismiõppuse.

Septembris
selgus, et Mangil oli vähemalt kellegi elu plaanimine korda läinud ja lõpuks ometi sai taas kord pulma. Palju õnne! Pruutpaar üritas pruudipärja meile mahamängimisega vihjata, et tasuks Mangi sõnu veelkord tõsiselt kaaluda. Ülejäänud kuu kolasin ma oma kõrgest eas hoolimata mööda väikelaide ringi.

Oktoobris
läks suure hooga käima remondiprojekt - köök kiiresti korda. Ainus asi, mis kiiresti juhtus oli see, et sai selgeks, et kiiresti ei lähe siin midagi! See aeg, mis ma värvirulliga köögis ei ekselnud värisesin ma suurest külmast.

November
oli nii tolmune, et ega hästi näinudki, mis seal toimus. Räägitakse, et remont olla suuremad mõõtmed võtnud ning köögis alustati arheoloogiliste kaevamistega. Mina jäin praami peal bussist maha. Andekas, mis teha. Novembris sündis veel beebisid, kes küll enam medalit ei saanud, kuid punktikohale jõudsid ikka. Asi seegi.

Detsembris
kääris Muhumaal hullemini kui siidritünnis. Minu köök sai aga peaegu valmis! Nipet-näpet tööd jäävad uude aastasse. Hapurotihais segunes piparkoogi, glögi ja mandariini hõnguga. Jõuluvana käis ja päkapikud ka. Järelikult olin ikkagi hea laps kohe-kohe mööduval aastal!


Vot selline see mu aasteke oligi. Lühidalt.

Järgmine tuleb veel parem. Kust ma tean? ma olen juba loomupoolest selline tark ja ettenägelik...

1 kommentaar:

Kats ütles ...

Head vana aasta lõppu, Pille ;)