teisipäev, detsember 01, 2009

Füüsilistest vajakajäämistest

Järjekordne päev hakkab õhtusse veerema. Enne kui ta seda teeb tuleb mul endal pisut mööda spordisaali ringi veereda. Iganädalane aeroobika. Iganädalane on muidugi selge liialdus. Üleeelmine nädal ma ei käinud, sest oli vaja torti süüa. Eelmisel nädalal läksin kohale küll, aga peale kahe sammu tegemist vajusin lörtsti nurka nagu millimallikas ja ei jaksanud kombitsatki liigutada. Valgusin hoopis koju.
Loodan, et täna olen paremas vormis ja jaksan mõne liigutuse ikka kaasa ka teha. Üldiselt olen ikka hale küll.
Selle hoogsa ja hüpleva osaga mul väga suuri probleeme ei ole. Kui just väga keerulisi kordinatsiooniharjutusi ei tehta, siis saan hakkama. Mis aga puutub vähegi suuremasse lihaste pingutusse, siis ilmnebki kurb tõsiasi, et minu puhul asendavad lihaseid makaronid. Keedetud.
Mäletan, et kooli ajal võisin päris uhkelt neid kõhulihaseid teha vihtuda. Nüüd on juba mõne kergituse peale võhm väljas... Käte lihased on veel haledamad. Kätekõverdusi näiteks jaksan teha täpselt pool (ehk siis alla).
Kõige hullemad on minu arvates siiski venitusharjutused. No tehke mis tahate, ma lihtsalt ei paindu nii palju kui nad tahavad. Pole kunagi paindunud.

Aga sellegipoolest käin ma seal. Isegi kui enne trenni laiskus peale tuleb, siis pärast on hea olla (kui just millimallikaniseerunud pole). Ja nii võib juhtuda, et pika treeningu tulemusena suudan ma hooaja lõpuks juba terve (kujutage ette) kätekõverduse teha.

Elagu sprot!

2 kommentaari:

Unistaja ütles ...

Mina arvan, et kui sa seal järjekindlalt käid, siis venivad su lihased vähehaaval pikemaks ja sa hakkad paremini painduma. Ma ise igal juhul hellitan seda lootust iga kord, kui mul harjutuste õigest sooritamisest tükk maad vajaka jääb, sest minu lihased lihtsalt ütlevad: "Stop, siit edasi ei saa!".
Ja nüüd on aeg trenni minna :)

maailmaparandaja ütles ...

Siiamaani on mu lihasekesed küll ainult irvitanud mu üle...