Võtaks lehma? Või siiski jänese?

Ma küpsetasin eile saia (halleluuja, uus pliit!) ja kujutage ette, see tuli täitsa saia maitsega. Tõsi küll, kerge sepiku kõrvalmekiga, aga see oli tingitud asjaolust, et mul sai nisujahu otsa. Aga muidu ilus krõbeda koorikuga ja seest mõnusalt õhuline. Leivajuuretise panin ka hapnema, nii et kui kõik hästi läheb, siis on peatselt leiva-saia vajadus rahuldatud. Jääbki üle ainult lehm võtta ja saaks ilusasti kord kuus poeskäimisega hakkama.

Lehma ma siiski ei võta. Mulle piisab täiesti kassistki. Tema piimaand on küll kasin (eriti kui arvestada, et tegu on isasepoolse kassiga), aga kolm last, kass ja mees on maksimum, kelle eest hoolitsemisega ma (parematel päevadel) hakkama saan.

Kui juba loomade peale jutt läks, siis meie õuel oli täna näha jäneseid (nad pidid küll homme tulema, aga siis pidi ka vihm saabuma). Üks jänku peitis mune ja teine joonistas kaarti, et neid mune lihtsam leida oleks. See esimene jänes küll kahtles, kas lapsed kaardist aru saavad. Võibolla seetõttu, et ta ise pole suurem asi kaardilugeja. Lapsed näikse olevat pärinud oma ema imetabase orienteerumisoskuse. Igatahes piisas poolest pilgust kaardile kui juba nad tormasid esimese aarde poole. Kaart (mis sai mälu järgi kiirkorras ja salaja valmis kritseldatud) näeb välja selline:

Täpselt nii me siin elamegi. Ärge laske end häirida sellest, et iga maja isepidi ja puud kah suvalise suunaga. See on täiesti normaalne. Tartumaal olla üks maja lausa tagurpidi.