reede, jaanuar 22, 2021

Põhjamaine safari

Tirts magab kaks korda päevas. Magama jääb ta vankris. See tähendab minu jaoks ohtralt jalutamist. Tõsi, viimastel päevadel näeb see välja pigem vankri najal ukerdamine. Tee on nii libe, et ilma vankrikujulise käimisraamita oleksin ammu üle kere kipsis. 
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis rikkalikust kodumaisest faunast. Ei möödu ühtegi päeva, mil ma mõnd metslooma ei kohtaks. Enamasti on need kitsed, aga alles paar päeva tagasi järas merikotkas keset teed varest. Eile aga jalutas mulle metssiga vastu. Ilusasti tee servas kõndis (ilmselt oli lahtilükatud teed mööda mõnusam astuda kui lumes sumbata). Ma esialgu (ilma prillideta) vaatasin, et mingi suur must koer tuleb naljakalt tippides, aga oli hoopis siga. Ma mõtlesin, et ei keeragi teine ümber, tuleb vastu, kergitab kaabut ja teretab. Aga ei. Oli vist lihtsalt mõttes ja ei märganud mind enne kui päris lähedale jõudis. Siis märkas ja põgenes põõsastikku. Võibolla oli minu moodi lühinägelik. Veidi hiljem nägin jänest. Kui nüüd veel karu ja elevant ka vastu jalutaks, oleks safari missugune. Teisalt, võibolla ongi nad mulle vastu jalutanud, aga mul pole prille peas ja longin oma mõtetes nagu metssiga. Mis kõik nii nägemata võib jääda.


Kommentaare ei ole: