laupäev, mai 20, 2006

Kobrastest

Lugu siis selline: Istun mina oma toas ja nuputan, et oh, kuidas küll kobrast joonistada. Pole mina elus oma ihusilmaga ühtki kobrast näinud (mis iseenesest ei tähenda muidugi midagi. Nt inimesi olen ma oma lühikese elu jooksul ikka paar korda vilksamisi nägema juhtunud, aga näe, ikka ei oska neid joonistada). Järsku pistab Kaie pea ukse vahelt sisse ja kutsub mind kööki. Kööki lähen ma alati hea meelega, sealt võib süüa saada ju ja söömine mulle meeldib! Ja oh seda üllatust - pakutigi mulle suitsuliha. Nämm!
Kõht täis tulin oma tuppa tagasi ja hakkasin taas nuputama, kuidas joonistada kobrast, keda ma iial näinud pole, kuid kes maitseb päris hästi!

Täna ona aga millegipärast selline tunne, nagu oleksin ise kobras, kes on oma näritud puukesega kogemata vastu pead saanud. Ma ei mõista millest! Ma saaks aru, kui ma oleks terve eelmise nädala lakkamatult joonud, aga ei ole ju! Värskeõhumürgituse süüks ka ajada ei saa, pole ju õieti toast väljagi saanud. A mis te arvate, kas see ei võiks olla tingitud nt kustutuskummist, mis on immutatud miski mürgiga ja ohtra kustukaga töötamise tulemusel on hakanud see läbi minu sõrmeotste minu kehasse imbuma... Ehh, ilmselt on see mürk juba ajju imbunud, kuidas muidu nii tobedate ideede peale tuleksin. Paranoiline kobras.

Kommentaare ei ole: