teisipäev, märts 20, 2007

Ma ikka imestan, kuidas need emori küsitlejad mind üles leiavad. Vaksalis elades pidin mitu korda neile oma erinevate harjumuste kohta aru andma (milliseid pesuvahendeid kasutan ja millises poes süüa ostan). Mina häbematune ei oska ju ei öelda. Ja nüüd on nad minu uue pesapuu välja nuhkinud. Täna oli siis jälle üks tädi minu ukse taga. Aga seekord mul vedas. Kuna teema oli suitsetamine ja see ei puuduta mind mitte ühestki otsast, siis pääsesin. No ma oleks võinud ju varasematel kordadel ka valetada, et mina poes ei käi üleüldse ja ei pese ka end, aga huvitav, kes mind uskuma oleks jäänud.

Aga seekord, poleks ma teda vist isegi siis sisse lasknud, kui ta oleks mulle peale maksnud. Mul on tuba nimelt nii segamini jälle, et lausa piinlik on. Hullem kui seapesa. Ja ma ei sa aru kuidas. Ma enda arvates muud ei tee, kui aiva koristan ja küürin. Mul on kuri kahtlus, et keegi käib sel ajal kui mina linna peal laian minu tuba segamini ajamas. Hiilib sisse, peab padjasõda oma kaassüüdlastega, loobib riideid laiali, keerab värvituubidel korke pealt ära ja määrib kõik strateegilised kohad toas sellesamuse värviga kokku. Kindel värk. Muud seletust lihtsalt pole sellele müsteeriumile.

P.S oi kuidas mind see kirjaviga seal esimeses lauses häiris. Aga minu kodune arvuti on bloggerile sellise ploki peale pannud, et mitte midagi kohe ei saa muuta. Oi kuidas urisema ajab.

1 kommentaar:

saarlanna ütles ...

Mina olen just alati tahtnud kuuluda nende X % inimeste hulka, kes arvavad küsitluse järgi just nii, aga minu käest pole kunagi küsitud:( Igasugu raamatu- ja ajakirjapakkujad teavad küll minu numbrit. Ainult ükskord helistati Emorist või kusagilt taolisest, aga siis uuriti meeste majandusliku olukorra kohta. Vastasin ikkagi:)