teisipäev, september 11, 2007

Eluga pääsesin...

... aga napilt tuleb tõdeda. Ikka juhtub, et ühel või teisel tuleb tööülesannetega seoses, oma elu ohtu seada. Aga, et ka minusugune tagasihoidlik riigiametnik vaevu vaevu eluga pääseb, vot see tuli mulle üllatusena.
No käisime meie Kõinastu laiul objekti üle vaatamas. Tete, mida Kõinastu kohta räägitakse? Seal pidavat elama inimsööja koerad, kelle silmist purskavat tuld ja suust paistvat hiiglaslikud kihvad, mis ühe hetkega võivat puruks rebida ka suurima mehe. Me nägime nende koerte hiiglaslikke jälgi. Õnneks me elukaid endid ei kohanud. Ilmselt olid äsja maiustanud ühe 43 numbrit saapaid kandva härrasmehega.

Veelgi hirmutavamad jutud käivad aga sealsete hobuste kohta. Need metsikud elajad pidavat pahaaimamatud laiukülastajad ümber piirama ja hiljem ei ole ühestki ohvrist enam midagi kuulda olnud... Nendega meil nii hästi ei läinud, polnud teised vist ammu süüa saanud, igastahes piirasid nad meid ümber. Puhas õnn, et meil juhtus taskus õunu olema ja nende abil loomade tähelepanu kõrvale juhtides sai aia taha varju pugeda. Vastasel juhul poleks te ilmselt ei minust ega minu kaaslastest enam midagi kuulnud... Aga surm oli küll silme ees.

Ja mul on kuri kahtlus, et need õunad, mida me seal sõime, olid ka mürgitatud...

Pilt

Kommentaare ei ole: