Täna viis aastat edasi-tagasi

Unistaja leidis vanas pahnas sorides küsitluse, et kuidas end viie aasta pärast ette kujutad. Kuna tollaal olin mina see, kes oli teadmisjanust vaevatud ja kõiksugu isiklikke asju inimestelt päris, siis leidsin ka oma arhiivis selle küsitluse tulemused üles.

Viis aastat tagasi kujutasin mina oma tänast elu nii ette:
Ma ei usu, et 5 aastat mind just väga palju muudaks. Arvestades minu sünnipäevade tihedust, olen ma 5 aasta pärast 38 aastat vana, aga ikka selline nagu praegu – püsimatu tuulepea. Jah, ma usun, et mul on miski töö, mis mulle ei meeldi, kuid mida ma visa kohusetundega teen, et maksta tagasi oma õppelaenu. Mul on väike segamini korter, mis on nii tihedalt igasugu mutukaid täis, et hingamiseks pole enam ruumi, kuid kuhu on kõik mu sõbrad alati teretulnud. Suure tõenäosusega kirjutan ma ikka veel oma surematut romaani (selle valmimine on plaanitud 50 aasta tagusesse tulevikku) ja joonistan draakoneid ning kui rumal rahutus hinge poeb, hulgun tänavatel kuni ma enam sammugi astuda ei jaksa. Ja kui sellest ei piisa, vinnan oma kulunud Gotfriedi selga ja lähen vaatama mis algab seal kus lõpeb tee ja kas üldse seal midagi on veel (Selleks ajaks on mul juba vett pidav telk, priimus ja kompass ka olemas). Loomulikult oleks tore, kui ma ei peaks üksi minema. Et oleks üks inimene, kes tuleks koos minuga kasvõi maailmalõppu, kui tuul sinna poole peaks olema. Ja loomulikult kolmikud Nif-Nif, Naf-Naf ja Nuf-Nuf (ma olen neist juba nii kaua rääkinud, oleks tõesti imelik, kui need tulemata jääks) või äärmisel juhul kaksikud Kopi ja Peist.

Selleks ajaks olen ehk žongleerimise kah selgeks saanud :D

Muidugi on alati võimalus, et nad saavad selle masina lõpuks ometi korda ja sellisel juhul ei oska ma aimata kus ma olen, aga kindel see, et võimalikult kaugel siit. Pean Marsil pikniku või nii :D

Hmm, väga palju mööda ei pannudki. Need kolmikud ja kaksikud oli küll väike liialdus, eriti kui arvestada, et üksikutki pole. Aga telk kompass ja priimus on mul olemas. Korter on ka pidevalt segamini. Surematu romaan valmib kiirusega 5 lehekülge aastas ja aegajalt joonistan ikka mõne lohemao kah. Hulkumas käin endiselt ja alati mitteüksinda :) Ühesõnaga minu 5 aasta tagune ennustus oli piisavalt hägune, et tänasesse päeva sobituda.

Mis aga puutub teise varianti, siis mul hakkab tekkima kahtlus, et nad ei tahagi seda masinat valmis saada. Need väntvõllid ja sädekiirendid on neil ainult ettekääneteks...